Jaan Tätte: Reisikirg tahtis vägisi üle okastraadi ronida

Jaan Tätte: Reisikirg tahtis vägisi üle okastraadi ronida

TEEL KONTSERDILE: Pole just muusikule tavapärane, et peas on kiiver, ümberringi sõjamehed ja kontsertpaika viib sõjaväehelikopter.

Vilsandi saarevaht Jaan Tätte sai võimaluse külastada sõjakollet Afganistanis, et tähistada üheskoos sõjameestega Eesti Vabariigi 91. aastapäeva.

Tätte andis Afganistanis kokku neli kontserti, neis üks Kabulis 24. veebruaril, kuhu Eesti ajutine asjur Afganistanis oli kutsunud mitmeid teiste riikide diplomaate. Lisaks esines Tätte samal päeval veel Eesti sõjameestele ja nende liitlastele.

Veel laulis Tätte Eesti poistele ka Helmandis ning koduteel Oxfordi lähistel asuvas Briti sõjaväebaasis, kus toimus spontaanne kontsert, kui ta oma koduteel kohtus Afganistani teel olnud Eesti ohvitseridega.

Sa oled maailmas palju ringi rännanud. Mis mulje Afganistan sulle jättis?
Eks ta ole suur maa – nii 10 Eestit ja elanikke 30 miljoni kanti, nii et see, mida mina näha jõudsin, oli väga juhuslik ja napp. Pilt, mis minule meelde jääb, on lage ja tasane kõrb, mida ümbritsevad kauged mäed üksikute lumiste tippudega; vali tuul, mis täitis õhu liiva ja tolmuga; praegusel hetkel oli lõunas – Helmandis 25 soojakraadi, aga suvel tõuseb temperatuur neljakümneni ja üle selle.

Teine lugu oli Kabulis, mis asub merepinnast pea 2 km kõrgusel ja seal sadas alles lörtsi ja linn oli uppunud porisse. Inimesed üritavad elada oma igapäevast elu, aga võrreldes teiste idamaalastega on afgaanidel nägudes rohkem näha tüdimust sõdadest, mille käes nende maa on juba ei tea kui mitu korda kannatanud. Tundubki vastuoluline, et maa, mis näib tühi ja paljas, on nii paljudele olnud huviobjektiks – inglased, venelased ja nüüd pool maailma korraga.

Palju sina kui eraisik seal otsese sõjategevusega kokku puutusid? Erinevad liikumispiirangud, ettevaatlikus?
Põhimõtteliselt viibisingi vaid militaarses kekkonnas – olin neljas erinevas sõjaväebaasis ja maad ennast nägin vaid kopteriga ühest baasist teise lennates. Kabulis liikusin ringi kuulikindlas autos ja sain sealt välja vaid turvameeste range kontrolli all.

Sain aru, et Eestil on praegu targematki rahaga teha kui mind pantvangist välja osta ja ma püüdsin kuulata korralikult turvameeste sõna. Ütleme nii, et reaalne oht oli olemas ja ma tõesti ei tahtnud hakata kellelegi peavalu valmistama, kuigi reisikirg tahtis vägisi ronida üle okastraatide.

Sõjategevusest ma täpsemalt rääkida ei saa, sai antud sellised vaikimisvanded. Aga lennata sain nii lahingkopteritega kui sõjaväe transpordilennukitega ja kokku tuli reisi peale lennutunde 31. Sealsete pilootide lennumaneerid on tingituna ohualas lendamisega hoopis midagi muud kui tsivilistide mugavad lendamised pehmetel toolidel. Kogemus, mille sain, oli suur.

Kas oli kohalikega ka kontakte? Nende elu sõja keskel pole vist kerge?
See reis oli nüüd selline, et mingeid kontakte kohalikega ei olnud, kuigi tavaliselt huvitab see mind oma rändamistel. Nägin vaid afgaani sõdureid ja sain aru, et nad on vaprad võitlejad. Huvitavad näisid paštunide külad – veidi eestlaslikult olid majapidamised üksteisest eraldi. Tavaliselt näib idamaalaste elu rohkem üksteise kukil olevat kui seal maal.

Eesti poisid Afganistanis?  On neil seal keeruline?
Arvan, et kõik poisid teavad, kuhu nad on läinud ja on ka selleks valmis. Nõukogude armeest mäletan ma poisse, kes kuidagi sõjaväkke ei sobinud (minuga eesotsas), sest me olime sinna vägisi aetud, aga Eesti poisid Afganistanis nägid uhked välja.

See ei väljenda minu suhet sellesse sõjasse seal, aga üks on päris selge: kui Eestil on kunagi vaja ennast kaitsta, tuleb kõigepealt üles otsida need “afgaanipoisid”. Ja “iraagipoisid”. See vist ei ole sõjasaladus, kui ma ütlen, et need poisid teavad, mis tunne on peas ja südames, kui sinu poole tulistatakse.

Kui palju taolistes kohtades käimine inimese mõttemaailma muudab?
Mina oma väikese visiidiga ei ole vast õige mees sellele vastama, aga mulle jäi selline tunne, et seal on suurem võimalus tajuda elu põhiväärtusi ja nende üle järele mõtelda. Pärast kaht nädalat elu sõjaväelises keskkonnas oli päris imelik vaadata inimesi Londoni lennujaamas. Väga elukaugeks on muutumas meie elu.

Oli üks ilus hetk Kabuli lähedal sõjaväebaasis, kus pidasime vabariigi sünnipäeva. Õhkkond oli mõnus ja sundimatu, just olid valmis saanud peolauad ja alustuseks pandi mängima Eesti hümn.

Ei olnud seal mingit rivistust ega käsklust, aga kõik meie sõjamehed võtsid sisse uhke valvelsisangu sel ajal, kui mina mõtlesin, kas panna käed seljapeale või kõhupeale või rinnale risti. See meeste iseeneslik valvelseis oli just midagi sellist, mis meil, lihtinimestel, isamaa-armastusest puudu jääb.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 23 korda, sh täna 1)