Kaarma kiriku juures osutab viit Oskar ja Rudolf Kallase sünnikodule. Pilt, mis kultuurihuvilisele silma hakkab, on aga enam kui kultuuritu ning paneb küsima, kuidas peaks nii väärikate meeste mälestuse ka väärikalt jäädvustama. Kui palju on meil perekond Kallase tehtule ja pärandile üldse vastu panna?
Võiks ka küsida, kas ja kuidas saab olla uhke suurte saarlaste üle, kui nende kodutalu on sõna otseses mõttes kokkukukkumise äärel. Ega ei kujuta hästi ette kultuurigurmaani šokki, kes tuleb kaugelt – olgu siis Soomest, Rootsist või Ameerikast – ning leiab eest poollagunenud maja.
Millise mulje me talle jätame? Mis on meil enese õigustamiseks öelda? Kas kehitame õlgu ning ühmame, et tegemist on eraomandiga ning eks igaüks ise teab, kuidas oma asjadega toime tuleb?
Siinkohal tänab toimetus Kaarma valda, kes on siiski koos muinsuskaitseametiga püüdnud päästa, mis päästa annab, ning teinud kõik endast sõltuva, et hoone hoopis kokku ei kukuks.
Kuid tahaks siiski teada, kelle asi peaks olema nii suurte meeste mälestuse jäädvustamine. Kas kohaliku oma- või maavalitsuse, järeltulevate põlvede või meie kõigi ühine asi?
Loading ...
Kes kommunist selle juhtkirja kirjutas? Mingi kintsukaapija mentaliteet kumab ridade vahel. Kummarduse suund on küll tuulelipuna idast läände pööranud, aga kui ikka koogutamisest küür selga kasvand on, annab see käekirjas tunda.
Mures ollakse mitte selllepärast, et rahvas oma kultuuritegelasi unustab, vaid et mis keegi kuskil mere taga meist arvata võib. “Millise mulje me talle jätame? Mis on meil enese õigustamiseks öelda?”
Küsimusele, kuidas peaks nii väärikate meeste mälestust jäädvustama, võiks toimetus iseendale vastata põhjalikuma looga meeste elust ja panusest kultuurilukku.