Tööloom sepikojas: siin ei toksita nagu rähn, vaid lüüakse ühe raksuga

Tööloom sepikojas: siin ei toksita nagu rähn, vaid lüüakse ühe raksuga

PEALIK: Tuljo Ella ütleb, et sepal sellist rähni toksimist kunagi ei ole, ikka ühe raksuga tuleb lüüa.

Saarlased olid muistsel ajal hirmsad mereröövlid ja sõjamehed eriti tänu sellele, et oskasid soodest rauamaaki koguda ning sellest lõpuks laevad ning mõõgad valmis taguda. Muistsed sepad olid karmid mehed, keda kartsid vainlased ja austasid omad. Täna tunnetab Tööloom endas muistsete aegade hõngu ning haarab kätte vasara, et raiuda rauda, nii et sädemed lendavad.

Kus mujal sepatööd teha kui mitte Saaremaa Seppade juures? Tulevase sepa võtab Saaremaa Seppade Saikla kaupluses vastu Tuljo Ella. Esimese asjana viskab ta hindava pilgu peale ja surub kätt nii raudselt, nagu kavatseks noore sepa kogu täiega naelaks muljuda.

“Vaatame, kas on mehest töö juurde püsivamat jääjat või tuleb juba varsti uut otsima hakata,” ütleb ta. Esimene hinnang värskele sepaõpilasele on veidi kõhklev, aga Tuljo annab lootust, et Tööloomast võib täitsa asja saada.
Lepime kohe ka kokku, et täna endale vasaraga mööda sõrmi taguma ei hakka – lööme ikka rauda, teeme nagu päris sepad.

Praegu on selline aeg, mil Saaremaa Seppadel ülearu kiiret tööd pole, osa mehi on puhkusel. Jaanuar-veebruar ongi alati vaiksed kuud olnud. Sel ajal täidavad sepad ladu, varuvad populaarsemaid tooteid ette. Seppasid on praegu kokku kümme. Oli aeg, mil seppasid otsiti taga tikutulega, aga polnud kuskilt saada. Nüüd on siin Tööloom.

Mitu sepikoda

Seppade vabrikus on mitu tootmisruumi ning otseselt sepikodasid, kus ääs hõõgub, on kaks – kummaski saab mitu meest üheaegselt tegutseda. Seal on ääs, alasi, kruustangid, masinad, mis rauda peksavad, ja kõik muu vajalik. Masin on selline, mis haamerdab suure jõuga ja kiiresti, nii et sepp ei peaks ise vasaraga äsama.

Tuljo räägib, et seppadel olevat selline viga, et kui nad natuke kogemusi saavad, siis muutuvad laisaks ja tahavad leiutada kõikvõimalikke mooduseid, kuidas võimalikult vähe asju käsitsi ära teha.

Alasi ja kruustangid on kinnitatud ühe suure paku külge. Tavaliselt olid kruustangid kuskil laua küljes ja alasi paku peal, aga Saaremaa Sepad tegid nii, et panid mõlemad ühe paku peale – kõik on käe-jala juures. Nüüd olevat kõik Eesti sepad sellise töökorralduse üle võtnud.

Teistes ruumides keevitatakse, puuritakse, treitakse mitmesuguseid detaile. Kõikjal on näha tööriistu ja abivahendeid, mis on seppade endi meisterdatud. Seintel ripub hulgi kõikvõimalikke rakiseid.

Rakised on abivahendid, mis aitavad konkreetsete toodete tegemist lihtsustada – nagu mingi vorm või seadeldis, mille vahel detaile töödelda. Rakise meisterdamine võib vahel rohkemgi aega võtta kui selle abil tehtava asja tegemine. “Sepp on leiutaja absoluutselt igal pool,” kinnitab Tuljo. Iga rakis on konkreetse sepa tehtud ning kui teine sepp seinal olevaid rakiseid vaatab, ei pruugi ta arugi saada, mille jaoks need mõeldud on.

Hakkame vigu parandama

Päris kindlasti ei maksa unustada, et õigel sepal on suur ja äge nahast põll. Enne selle ettepanekut ei tohiks tööle asuda. Tööle ei tohi asuda ka enne, kui on löödud käed päevatöö eest tasumise osas – Töölooma kõige parem tasu on rõõm tehtud tööst. Sobib. Niisiis asume tööle. Ülemus ütleb, et hakkab tööjõudu kohe tootmises ära kasutama ehk hakkame vigu parandama.

Tuljo näitab üht alust, millel sadakond tabakrampi. Kõik kenasti valmis sepistatud, kuid augud kruvide jaoks sisse puurimata. Viga on selles, et puurimiseks ette löödud augud on valede kohtade peal ning noore sepa asi on torni ja vasaraga õige koha peale uus sälk sisse taguda.

Selleks tuleb õiged kohad välja mõõta ning virutada. Mõõtmine ja märkimine on üks tähtsamaid tööoperatsioone. On uhke teha tähtsat tööd.
Tuljo lööb väikese vasaraga nii tugevalt, et ei ole kindel, kas puurida enam vaja ongi. Tööloom võtab ebalevalt torni ning toksib nagu rähn.

“Sepal sellist asja kunagi ei ole,” ütleb Tuljo ja näitab, kuidas rähn toksib. Ikka ühe raksuga tuleb lüüa. Sepad löövad isegi naela ühe laksuga seina sisse. Tuljo käepigistust meenutades võib arvata, et tal pole selleks isegi haamrit vaja, piisab kergest muljumisest.

Ei julge siiski kohe väga tugevalt lüüa, haamer näib nii väike, et ei ole kindel, kas suure hooga äsades endal mitte sõrmi otsast ära ei löö. Sai ju varem kokku lepitud, et täna taome ainult rauda, mitte sõrmi. Võtame hoopis suurema vasara ning töö hakkab lendama. Ühe augu paneme tunde järgi, teised mõõdame välja. Ja virutame.

Nii hakkab lausa ludinal minema. Äralöödud detailid paneme kõrvale ning võtame uued. Pilgu järgi hinnates kuluks kogu hunniku üksi ärategemiseks kaks tundi.

Vahepeal ilmub alasi kõrvale kolleeg, kes otsivalt ringi vaatab. Tegelikult otsib ta sirklit, mida mul pole. Minul on joonlaud, mis asendab ka sirklit, kui vaja. Ühtlasi tunneb härrasmees muret, ega me kogemata vale nurga all tööd tee ning kas valgus paistab alasile ikka piisavalt hästi. Paistab küll.

Puurida jah

Jõuan võib-olla veerandi uksekrampidest ära taotud, kui Tuljo välja ilmub. Kuidas on? Kas jaksab veel teha või läheme puurima? Muidugi jaksan ma veel teha, aga lähme ikkagi puurima ka. Tehtud töö kohta ütleb, et on täitsa korralikult tehtud. “Tavaliselt on probleem selles, et alguses tehakse hoolega, aga kui kogemused juurde tulevad, siis minnakse lohakaks,” kordab ta varem öeldud mõtet.

Puurimine on äge tegevus. Paned aga lati puuri alla, suunad puuri ettelöödud sälgu peale ning vaatad, kuidas raud alistub masinale ning järele jääb kaunis auk. Tegevus on nii aeglane, et silm kipub kinni vajuma. Jõudlust oleks kiiremini teha, kuid ei hakka puuri vihasemaks ajama. Niigi tuleb aeg-ajalt puuri törtsu vedelikuga jahutada ning puuritud metallist vedrusid lendab puuri alt välja.

Räägime puurimise ajal hoopis sepatööst. Ümmargune hinnang on, et Saaremaa Seppade tööst vaid kümnendik läheb turistidele suveniirideks – enamik tooteid on praktilised ja igapäevaelus või ehitustöös rakendatavad ning osa on tellimustööd. Praegu jäävadki silma just need tabakrambid, puude hoidmise raamid, kaevukoogu kinnitused ning lipuvardahoidjad.

Tuljo näitab ka seppade kõige uuemat müügihitti, mis on kombineeritud puidust, rauast ning eri paikade kalameeste kogemustest. Tulemuseks on küllalt jämeda puust varrega, rauast otsaga meetri pikkune jää lõhkumise ork. Otsast teravam ja raske.

Tegu on universaalse tööriistaga, mis on jääle minnes abiks, et katsuda, kas jää kannab, sellega saab jäässe auke lõhkuda ning kui hommikul oma mõrra otsast võõra mehe leiad, siis väänad selle abil tüübi käed selja taha ning lükkad ta jääauku. See pidi olema saarlaste muistne komme.

Saan ka teada, et paljude tellijate kujutlus sepistest on selline, et sepis peab olema robustne, löögijäljed veel raualt vastu terendamas. Tegelikult olla päris sepad muistsel ajal üritanud teha just väga siledaid, korralikke esemeid, et löögijäljed ei jääks näha. Nüüd aga soovitakse just vastupidist ning sepad muidugi teevad, kuidas soovitakse.

Etteantud silma järgi sajast krambist märgistasin ära paarkümmend, kümnele puurisin augud sisse ning kolmele ka suurema augu. Tegemata töö jääb hingele kripeldama, kuid nüüd on ääs vihaseks aetud ning läheme hoopis kuuma raua kallale. Sepaks on meil ette näitamas kõrval Martin Hein, kes on sepikojas töötanud kuus aastat.

Alustame naelast

Martini ääsi ümber on kümneid metallvardaid, mille otsad teravaks ja neljakandiliseks taotud. Tuleb välja, et enne puhkusele minekut läks ta hoogu ning tagus valmis hunniku naelaotsi. Need tuleb ära murda ning pea laiaks taguda, siis saabki naela.

Esimesel pilgul vaatab Tööloom peale ning arvab, et nael on liiga lihtne, võiks midagi ägedat teha – kohe hobuseraua või võtme või nii. Martin on rauast roose välja võlunud, selleni ehk täna veel ei küündiks, aga naelu teevad kõik, kes sepatööd proovivad, isegi laatadel ja üritustel, kus sepad oma väliääsiga kohal on, taotakse eelkõige naelu valmis.

Miks siis just nael? Tuljo ütleb, et naela on just kõige raskem teha. Tegu on väikese asjaga, mida tehes harjutab kenasti kahe käe koostoimimist – üks hoiab, teine taob. Vaadates neid väikeseid kandilisi naelu, ei suuda uskudagi, et kõigil võtab korraliku naela meisterdamise kättesaamine aega vähemalt nädala.

“Kõige andekam õpilane oli üks tüdruk,” räägib Tuljo. See oli kauneid naelu taguma hakanud enne nädala möödumist. Üks tüüp aga olla naelte tegemist kaks nädalat õppinud, kuid nende kahe nädala lõpuks suutis ette näidata vaid kolm naela, mis müügiks kõlbasid. Hiljem olnud see mees aga lausa naelte tootmise masin olnud.

Tuljo pajatab huvitava loo, miks sepanaelad hinnas on. Ta üritab selgeks teha, et mitte keegi ei ole veel välja mõelnud moodust, kuidas sepanaelu masstoota. Nii tulebki kõik käsitsi teha. Samas näitab reaalne elu, et enamasti ostetakse naelu just suveniirideks – kena väike odav asi. Aga on tellitud ka naeltena kasutamiseks. Näiteks ühed rootsi restauraatorid tegid tellimuse tuhandetele naeltele. Mehed said siis kenasti rühmata.

Martin ütleb, et tema rekord on olnud minutis kaks naelaotsa valmistada, ilma peadeta. Mõnel õnnestub ka nael ühe kuumaga valmis teha.

Tööloom teeb naela

Martin näitab naelategemise ette. Tules kurjaks aetud metallvarras pekstakse vahelduvate liigutustega kahest küljest kandiliseks ning lausa imeväel muutub varda ots teravaks – täiuslik nael, ilma peksmisjälgedeta. Tera murtakse varda otsast ära ning pannakse uuesti kuuma. Nael peab mahtuma ühe neljakandilise augu sisse – võib kindel olla, et see on rakis. Kui nael on augus, lüüakse pea nelja külje alt laiaks. Kaunis.
Kogu protseduur võtab minuti või kaks. Mitte Tööloomal.

Esimese kuumaga õnnestub metallile mõned vasarajäljed sisse peksta. Nael ei ole see mitte ühestki otsast. Paneme uuesti kuuma. Teise peksmisega läheb varras lapikuks ning otsast õhemaks, kuid naelast on asi kaugel. Neljanda korra juures näib, et nael on naela moodi ja mahub auku. Naelal on päris palju mõlke, aga mis sa ikka teha saad. Harjumatu käsi ei suuda üle nelja-viie täpse löögi järjest teha, pärast seda lendab vasar mööda materjali peaaegu et täiesti kaootiliselt. Käsi läheb krampi ja väsib.

Tegelikult võib esimese naela üle päris uhke olla. Kokku kulus kuus kuumutamist ning kümmekond minutit, aga peale vaadates tundub, et ehitusel oleks sellest abi küll.

Kolm ei ole kohtuseadus

Teine nael ei tule mitte paremini välja. See on poole lühem ning pea on lopergune. Võib-olla kolmas õnnestub vitriinikõlblik teha? Kolmas läheb täitsa pange. Pärast pea tagumist selgub, et nael ei taha kuidagi rakisest välja tulla. Küll hõõrume seda mööda alasit, peksame vasaraga, sikutame ja lükkame tangidega, aga ei midagi. Kui päris sepp Martin viis minutit hiljem naela kätte saab, on see lisaks lopergusele kujule ka kriimuline ning näeb välja, nagu oleks auto alla jäänud.

Kõige kaunim nael on hoopis neljas. Seekord ei ürita teha nagu päriselt – lüüa ühe kuumaga nael valmis. Nüüd tuleb ikkagi toksida nagu rähn ja vaikselt välja voolida maailma kõige kaunim nael, mida Töölooma silmad näinud on. Kahjuks tuleb seda seepärast ka väga palju kordi kuumutada, nii et naela ots põleb hoopis ära. Lõppkokkuvõttes läheb ka naelapea kõveraks ning arvatavasti ei saa sepad seda laadal kalli raha eest maha müüa.

Teeme avaja

Pärast neljandat naela tahaks ikkagi teha midagi põnevat ja praktilist. Sepp Martin näitas vahepeal, kuidas sõrmejämedune raudlatt sõlme keerata, aga sellega poleks midagi peale hakata. Hakkame hoopis avajat tegema. Kontseptsioon on lihtne – rauast latakas, millel on väike ärakeeratud konks, mille abil kork pudelilt ära kangutada. Lihtne ja geniaalne.

Loomulikult on teostus sada korda keerulisem. No ei hakka haamer korralikult raua peale. Martin on juba ühe avaja valmis teinud ning sellele kena aasagi taha väänanud, kuid minu oma näeb veel välja nagu suvaline varemetest leitud metallikäkk.

Pärast kümmet kuuma ja lõpmatuseni näivat nikerdamist, väänamist ja haamerdamist vaatab alasilt vastu mingi junn, mis ei ole ei lind ega loom, rääkimata avajast. Oma arust sai küll tehtud nii, nagu spetsialist ees näitas, kuid tulemuseks on hoopis mingi uus vidin. Küllap on nii nagu Tuljo enne ütles – sepp on leiutaja absoluutselt igal pool –, sest olgu, milline ta on, aga pudeli teeb lahti küll.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 174 korda, sh täna 1)