Olla elupäästja või enesetapja (5)

Olla elupäästja või enesetapja

 

No on jobud!, tahaks karjuda. Täna juba natuke vähem kui eile. Sest mu viha lahtub suhteliselt kiiresti. Aga ikkagi.

Üle hulga aja sõitsin autoga Tallinna. Ja nii minnes kui tulles sain tulist kurja vanduda – ilmselge peetusega autojuhid ei ole kuhugi kadunud. Kuigi just alles hiljuti ütles Ivo Linna, et taolist hullumeelset kihutamist kui Tallinn–Tartu trassil ei kohta Tallinn–Kuressaare omal juba ammu. Paraku siiski kohtab. Õnneks küll mitte enam jah nii hullusti, kui mõni aeg tagasi. Aga ehk seepärast hakkavadki need üksikud ebanormaalsed seda rohkem silma ja ajavad ka harja lausa tulipunaseks.

Ma tahaksin teada, mida mõtleb inimene autoroolis, kui ta hakkab kiirusel 90 (no ehk ka 100) kilomeetrit tunnis sõitma mööda kolmest autost ja seda kurvis? Mida? Ja mida ta mõtleb sel hetkel, kui siis – üllatus! üllatus! – äkki keset kõige uljamat möödasõitu ilmub kurvi tagant vastutulev auto?

Ja kui siis pidurid põhja litsutakse ning viimasel hetkel enne kokkupõrget end jõuga teiste autode vahele surutakse. Huvitav, kas mõnel ka elu silmade eest läbi jookseb? Või ongi suhtumine selline, et “nii kui nii nad lasevad mind siia vahele” või “keegi pole nii loll, et mulle täiega sisse sõidab”? Aga vaat kui ei lase. Vaat kui ongi samasugune loll ja sõidabki. Sisse. Mis siis saab?

Igal juhul mulle see ei meeldi, et mõned teiste suhtes eriti hoolimatud tegelased panevad mind sundseisu – olla elupäästja (juhul kui ma pidurdan) või enesetapja (juhul kui ma ei pidurda või teen seda näiteks kas liiga järsku või liiga hilja).

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 20 korda, sh täna 1)