Kaheksas kiri: imetabased olendid

Kaheksas kiri: imetabased olendid

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Kuidas elad?
Viimase kuu jooksul olen ma rohkem haige olnud, kui eelmise aasta jooksul kokku. Inimesed, kellega ma peaksin töö jaoks suhtlema, on tõbised. Lähedased turtsuvad ja köhivad, põevad grippi või vaevlevad kõhuhäda käes. Nii et ka küsimus “kuidas sul tervis?” on ilmselgelt päevakorral. Tuleb end hoida!

Manitsemised tehtud, pööran jutu ühele konkreetsele päevale, kui olin voodis sirakil ja valutasin ägedalt pead. Köha, nohu, palavik – kogu kupatus. Päevavalgus tundus kardinast hoolimata liialt ere.

Kui ma seal vedelesin ja end haletsesin, loivas kohale Kirp. Kirpu võiks hellitavalt nimetada mu elukaaslaseks. Üks kohutavalt ülesöönud kõuts. Selline, kes poeb igaühele sülle ja hakkab nurruma juba sooja pilgu peale.
Kirp heitis mulle hindava pilgu, hüppas siis voodisse ja puges teki alla. Kummalisel kombel valis ta pikutamispaigaks just mu raudkülmad jalad. Istus seal ja soojendas neid, ise vaikselt põrisedes. Ma jäin magama. Ärgates oli parem.

Hella pilguga vaatasin oma vurrulist heategijat, kes tuli ja surus nina vastu mu põske: kas oled nüüd tõesti üleval? Ma ootasin sind!
Tuli Sul selle looga meelde mõni samasugune mälestus? Hakkas seest soojem, mõeldes oma koerakutsikast, jänesest, kassist või papagoist sõbrale? Ilmselt tekib näole kerge muie, mõeldes, mida imetabast ta korda saatis. Kui tark, osav, naljakas ja armas ta oli (või on).

Töökaaslane jutustas mulle Kirbu “ravitoimest” kuuldes kohe loo oma kassidest. Kuidas üks neist tal kogu aeg sabas käib, nii et tunne on kui koeraga patrullival piirivalvuril. Juttu jätkus kauemaks, sest järjest tulid meelde uued lustakad seigad. Ma kuulasin. Ja kuulasin. Ja… Ilus on vaikselt vaadata, kuidas lemmikust kõnelemine toob välja inimese õrna poole.

Viimase aja kõige suuremat igatsust nägin noormehe näos, kes rääkis, et tahaks võtta koera. Just sellise, nagu tal kunagi lapsepõlves oli. Käia temaga koolis ja jooksmas. Aga, näe, ei saa! Töö kõrvalt ei jää piisavalt aega. Kunagi ehk…

Viimase aja kõige suurem rõõm paistis välja kohtumisel sõbraga, keda polnud mitu kuud näinud. Esimene uudis, mille ta välja ladus, oli koju võetud kuts. “Sa ei kujuta ette, ta on kutsikas, aga juba niiiiiii suur!” lõid täiskasvanud meesolendi silmad poisikeselikult särama. Käte abil püüdis ta demonstreerida, kui pirakas kõnealune loom just parasjagu on. “Ja tead, ta on nii äge! Hiljuti õppis haukumise ära, aga ega ta seda eriti kasuta ja…” Järgmine veerandtund oli sisustatud kutsika vägitükkide kirjeldamisega.

Arvestades seda, kui palju head on lemmikloom võimeline kinkima, tundub loogikavastane, et varjupaikades on nii palju õnnetu looga asukaid. Miks mu tänaval jooksevad ringi kodutud kassid, kes ainuüksi inimese varju nähes plagavad vastassuunas: palun, ära sina tee mulle haiget!

Miks prügikasti juurest otsib suutäit kõhetu pulstunud koer. Erinevalt inimestest ei kaalu nad enne sügava kiindumuse näitamist, mis on selle saaja positsioon ühiskonnas, palk, teadmised või välimus. Püsisuhe inimloomaga on kindlustatud. Kui vaid oleks, kes hooliks.
Sõbralikku päeva Sulle! Ja kirjutamiseni.

Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 11 korda, sh täna 1)