Oma riigi teenetemärki kannab sada saarlast

Oma riigi teenetemärki kannab sada saarlast

 

Homme on Eesti iseseisvuspäev, vabariigi 91. sünnipäev. Taasiseseisvunud Eestis juba neljateistkümnendat korda annab vabariigi president selle tähtpäeva puhul paljudele tublidele inimestele riikliku teenetemärgi. Tundub olevat õige aeg nende aastate ordenisadu arvudes kokku võtta ning pisut meenutada ka teenetemärkide sünnilugu.

Nagu teised riigid, nii on ka Eesti vabariik asutanud oma ja ka välisriikide kodanike tunnustamiseks eriliste teenete või aastatepikkuse kohusetruu töö eest teenetemärgid. Eestil on praegu kuus riiklikku teenetemärki, neist vanim homme 90-aastaseks saav Vabadusrist.

Esimese maailmasõja keerises sündinud Eesti vabariigi õigust oma kohale Euroopa uuel poliitilisel kaardil tuli alles sajandi eest pärisorjusest vabanenud eesti rahval hakata kohe relva jõul tõestama. Sellepärast ongi Eesti esimene riiklik teenetemärk sõjaline autasu – 24. veebruaril 1919 Ajutise Valitsuse otsusega asutatud Vabadusrist.

Esimesest aumärgist esimese teenetemärkide seaduseni

Vabadussõja-aegsete teenete tunnustamiseks asutatud Vabadusristi aumärgil on kolm liiki: I liik sõjaliste teenete, II liik isikliku vapruse ja III liik tsiviilteenete eest. Iga liik jaguneb omakorda kolmeks järguks. Sõjaeelses Eestis said Vabadusristi kavalerid mitmeid eesõigusi – Vabadusristi saamisega kaasnes rahaline autasu, paljudel juhtudel ka tasuta maa, tasuta hariduse omandamise võimalus, eelised töö saamisel riigiameteis.  

Kuna kunstnik Nikolai Triigi kujundatud Vabadusrist oli mõeldud annetamiseks sõja ajal osutatud teenete eest, lõpetati selle andmine 19. juunil 1925. Uuesti võib Vabadusristi anda vaid alates sõjaseisukorra väljakuulutamisest Eesti iseseisvuse kaitsmiseks peetava sõja puhul.

1920. aastal jõustunud põhiseadus sätestas, et Eesti vabariik ei anna rahuajal oma kodanikele teenetemärke ning nii jäi Eesti pikaks ajaks võimaluseta tunnustada oma või välisriikide kodanike teeneid riikliku aumärgi annetamisega.

Vabadussõja ajal sündinud ühiskondlikud organisatsioonid aga pidasid tublide inimeste tunnustamist siiski vajalikuks. Eesti Punase Risti Selts asutas selleks 1920. aastal oma mälestusmärgi ning Kaitseliit Eesti iseseisvuse 10. aastapäevaks 1928. aastal Kotkaristi teenetemärgi.

Paraku seadis riiklike teenetemärkide puudumine valitsuse tihti keerulisse olukorda – kuulub ju diplomaatilise suhtluse juurde ka vastastikune ordenite vahetamine. Nii hakati riigi nimel autasustamiseks kasutama algul Eesti Punase Risti mälestusmärki ja hiljem ka Kotkaristi teenetemärki.

7. oktoobril 1936 kehtestas riigivanem Konstantin Päts teenetemärkide seaduse, millega Eesti Punase Risti mälestusmärgist sai riiklik Eesti Punase Risti teenetemärk. Sama seadusega sai riiklikuks teenetemärgiks ka Kaitseliidu Kotkarist ning täiesti uute autasudena lisandusid kunstnik Paul Luhtheina kavandatud Riigivapi teenetemärk ja Valgetähe teenetemärk.

 Riigivapi teenetemärgi vääriskividega kaunistatud kullast kett koos kuldtähega oli vabariigi presidendi ametiga kaasnev ja edasiantav tunnusmärk, mida valmistati ainult üks eksemplar. Riiklike teenetemärkide andmise seadustas ka 1. jaanuaril 1938 kehtima hakanud uus Eesti vabariigi põhiseadus.

1919.–1925. aastal anti 3130 inimesele kokku 3224 Vabadusristi, neist Eesti kodanikele üle kahe kolmandiku (2150) ning ülejäänud veel 17 riigi kodanikele. Vabadusristi II liigi 1. järku isikliku vapruse eest pole kordagi välja antud ja haruldane on ka II liigi 2. järgu Vabadusrist, mida anti välja ainult 29 Eesti kodanikule. Reeglina anti Vabadusrist isikutele teenete eest Vabadussõjas, erandiks on 10 autasu, mis anti 1924. a 1. detsembri mässu mahasurumise eest.

Riigivapi teenetemärki anti 1937.–1940. aastal 21, neist 10 Eesti vabariigi kodanikele ning Valgetähe teenetemärke anti ligikaudu 2400. Kotkaristi teenetemärke anti riikliku autasuna kokku 1871 ja Eesti Punase Risti teenetemärke 1466.

Kokku anti Eesti vabariigis 1919. aastast kuni 28. maini 1940 rahvusarhiivi andmeil 12 468 riiklikku au- ja teenetemärki, raamatus “Eesti tänab 1919–2000” on selleks arvuks nimetatud 12 872.

Taasiseseisvunud Eesti teenetemärgid

Ennesõjaaegne riiklike teenetemärkide süsteem taastati mõningate muudatustega 5. mail 1994 riigikogus vastu võetud Eesti vabariigi teenetemärkide seadusega, mille muutmise seadusega loodi 16. mail 1995 lisaks täiesti uus teenetemärk – Maarjamaa Rist.

See teenetemärk, mille kavandi autor on abikaasa kaudu Saaremaaga seotud Priit Herodes, antakse vabariigi presidendile ning kõrgeima astme teenetemärgina välismaalastele, kellel on erilisi teeneid Eesti vabariigi ees.

Pärast rohkem kui poolesajandilist vaheaega anti esimesed Eesti vabariigi teenetemärgid 16. mail 1995 seoses president Lennart Meri riigivisiidiga Soome, kus vastasutatud Maarjamaa Risti teenetemärgi keti sai esimesena kaela Soome vabariigi president Martti Ahtisaari. Esimene ulatuslikum teenetemärkide annetamine Eesti kodanikele aga sai teoks alles 1996. aastal Eesti vabariigi aastapäeval.

Teenetemärkide seaduse praegu kehtiv versioon on riigikogus vastu võetud 19. detsembril 2007. Selle järgi on Eesti vabariigil kuus riiklikku teenetemärki: Vabadusristi aumärk, Riigivapi teenetemärk, Maarjamaa Risti teenetemärk, Valgetähe teenetemärk, Kotkaristi teenetemärk ja Eesti Punase Risti teenetemärk.

Korraliselt annab president teenetemärke üks kord aastas – 24. veebruariks, iseseisvuspäevaks. Erandjuhtudel (riigivisiidi puhul, välisriigi diplomaadi lahkumisel Eestist tema ametiaja lõppemise korral, samuti postuumselt) võib president teenetemärgi anda ka muul ajal. Ettepaneku teenetemärgi andmiseks võib presidendile iga aasta 1. novembriks esitada iga kodanik, asutus või organisatsioon.

Ettepanek peab sisaldama selle isiku nime, kelle suhtes ettepanek tehakse, tema sünniaega ja teene kirjeldust. Teenetemärgi saanud isikule võib rahuajal samalaadsete teenete eest uuesti teenetemärgi anda üldjuhul pärast viie ja erilaadsete teenete eest pärast kolme aasta möödumist.

Teenetemärgid kolmelt presidendilt

Taasiseseisvunud Eestis on presidendid Lennart Meri, Arnold Rüütel ja Toomas Hendrik Ilves iseseisvuspäevaks andnud riiklikke teenetemärke 14 korda.

Kõige suurem on ordenisadu olnud nii president Meri kui president Rüütli ametist lahkumise aastal – 2001. aasta veebruaris andis Lennart Meri 908 riiklikku teenetemärki ning 2006. aasta veebruaris ei jäänud temast palju maha president Rüütel, annetades 847 teenetemärki.

Seitsme aastaga annetas Lennart Meri kokku 2110 teenetemärki, Arnold Rüütel aga jõudis neid viie aastaga anda 2754. Toomas Hendrik Ilvesel on tänavune aasta teenetemärke anda alles kolmas, temal saab neid jagatud 777.

Teenetemärgi ketiga autasustatakse ainult riigijuhte ning I ja II klassi teenetemärgi andmine on Euroopa praktikas väga haruldane, seda tehakse vaid kogu elutöö väärtustamiseks ning rahvusvaheliselt tuntud kodaniku eriliseks esiletõstmiseks.

Eesti presidendid Meri (postuumselt), Rüütel ja Ilves ise said vastavalt teenetemärkide seadusele 2008. aastal Riigivapi teenetemärgi ketiklassi. Eesti kõrgemaid teenetemärke on presidendid möödunud 15 aastaga andnud kuni poolsada eksemplari: Riigivapi I klassi 7, Valgetähe ketti 8, Kotkaristi I klassi 16, Eesti Punase Risti I klassi 19, Kotkaristi II klassi 28, Maarjamaa Risti ketti 40 ja Riigivapi II klassi 50.

Kõige heldemalt aga on alates 1995. aastast annetatud Valgetähe teenetemärgi V klassi (945) ja IV klassi (941) ning kokku on selle teenetemärgi sõjajärgsete kavaleride arv juba 2741.

Üle saja teenetemärgi saarlastele

Saarlastele on alates 1996. aastast antud tublisti üle saja riikliku teenetemärgi ning kümmekond saarlast on selle ajaga pälvinud kaks riiklikku autasu.

Kõrgema klassi riikliku teenetemärgi kavalerid on saarlastest põllumajandusteadlane ja poliitik Arnold Rüütel (Maarjamaa Risti teenetemärgi kett, Riigivapi teenetemärgi kett), astrofüüsik ja poliitik Liia Hänni (Juulik) (Riigivapi II ja III klass), sõjaväelane ja poliitik Tarmo Kõuts (Riigivapi II klass, Kotkaristi II klass,) politseijuht Raivo Aeg (Kotkaristi II klass) ning koorijuht Venno Laul (Valgetähe II klass). Arnold Rüütlil on ka 16 erinevate välisriikide ning vähemalt kolm kunagise NSV Liidu aumärki, Tarmo Kõutsile on antud 5 välisriikide aumärki.

Saarlastest ordenikandjaid on poliitikute ja omavalitsustegelaste, kultuuritegelaste ja pedagoogide, teadlaste ja ajakirjanike, looduskaitsjate ja sõjaväelaste, kirikutegelaste ja politseinike hulgas, sekka ka paar-kolm majandustegelast. Vaid põllult ja karjalaudast on neid üsna võimatu leida.


Vabadusristi aumärk

Asutatud 1919. a Vabadussõja-aegsete teenete tunnustamiseks.
Antakse sõjaväeliste teenete (I liik), isikliku vapruse (II liik) või administratiiv- ja tsiviilteenete (III liik) tunnustamiseks Eesti riigi iseseisvuse kaitseks peetavas sõjas.

Riigivapi teenetemärk

Asutatud 1936. a Eesti iseseisvuse väljakuulutamise päeva – 1918. aasta 24. veebruari mälestamiseks.
Antakse ainult Eesti kodanikule kõrgeima teenetemärgina riigile osutatud teenete tunnustamiseks. Vabariigi president on Riigivapi ketiklassi teenetemärgi kavaler.

Maarjamaa Risti teenetemärk

Asutatud 1995. a Eesti riigi iseseisvuse auks.
Antakse välismaalastele kõrgeima teenetemärgina Eesti riigile osutatud teenete tunnustamiseks.

Valgetähe teenetemärk

Asutatud 1936. a Eesti rahva vabadusvõitluse mälestamiseks.
Antakse riigiteenistuses või kohaliku omavalitsuse teenistuses olevatele isikutele, samuti majanduse, hariduse, teaduse, kultuuri või spordi alal osutatud või muude üldkasulike teenete ning saavutuste tunnustamiseks.

Kotkaristi teenetemärk

Asutatud 1928. a Kaitseliidu poolt Eesti iseseisvuse 10. aastapäevaks.
Antakse sõjaliste ja riigikaitseliste teenete tunnustamiseks.

Eesti Punase Risti teenetemärk

Asutatud 1920. aastal Eesti Punase Risti Seltsi poolt.
Antakse Eesti rahva huvides tervishoiu ja sotsiaalalal osutatud teenete tunnustamiseks ning elu päästmise eest.


Teenetemärgi klassi määramise põhimõtted

* teenetemärgi ketiga autasustatakse ainult riigijuhte;

* I klassi teenetemärk on väga kõrge autasu, mida väärivad isikud, kes oma elutöö või loominguga on andnud rahvusvaheliselt tunnustatud püsiva panuse rahvuskultuuri, teaduse, riikliku ülesehituse, riigikaitse, rahvusvahelise suhtluse arendamise, hariduse, majanduse jms alal;

* II klassi teenetemärgi annetamine eeldab ligikaudu sama kaaluga teeneid ja saavutusi kui I klassi teenetemärk, kuid teened ja saavutused ei ole veel laialdast rahvusvahelist tunnustust leidnud;

* III klassi teenetemärki väärivad isikud, kes oma pikaajalise laitmatu teenistusega juhtivatel ametikohtadel või silmapaistvate saavutustega erinevatel elualadel on andnud jääva panuse Eesti riigi taastamisesse ja ülesehitamisse, samuti rahvuskultuuri arendamisse;

* IV klassi teenetemärgi annetamise aluseks on isiku pikaajaline kohusetundlik töö, mis on toonud märgatavat kasu Eesti riigile ja rahvale;

* V klassi teenetemärgi annetamise aluseks on ligilähedaselt samad teened ja töötulemused kui IV klassi puhul, kuid sooritatud töö ei ole nii vastutusrikas;

* teenetemärgi medalit väärivad isikud, kes on oma töö- või teenistusülesandeid täitnud eriti kohusetundlikult, omapoolset algatusvõimet ilmutades.

Allikad: Riigikantselei sümboolikaosakond
Eesti vabariigi presidendi kantselei
Teenetemärkide seadus

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 102 korda, sh täna 1)