Ursula Liivmann: 70 aastat Naiskodukaitses

Ursula Liivmann: 70 aastat Naiskodukaitses

PIDUPÄEVAL: Ursula Liivmann koos Kaitseliidu ülema kolonelleitnant Raivo Lumiste ja Naiskodukaitse Saaremaa ringkonna esinaise Rita Loeliga Kaitseliidu Saaremaa maleva 90. aastapäeva tähistamisel mullu novembris.

Vabariigi aastapäeval möödub 70 aastat päevast, mil nooruke 17-aastane Leisi valla Pammana küla Nõmmela peretütar Ursula Truuverk võeti vastu Saaremaa Naiskodukaitse liikmeks.

Nüüd, 70 aastat hiljem, võtab rõõmus ja erk Ursula Liivmann külalisi vastu naerusui. Ta on ikka seesama elurõõmus tüdruk, ainult aastaid on juurde tulnud. “Ma olen siin kohas kuues põlvkond,” märgib ta tagasihoidlikult, lisades, et kui nüüd tema pere kokku saab, on tulijaid viis põlve, kokku üle 50 inimese. “Mul endal on kolm tütart,” on Ursula uhke.

“Ega mul Naiskodukaitsesse astumiseks mingit sundust küll ei olnud, isa oli Kaitseliidus, ju siis sellepärast läksin, mul oli tahtmine niisama ringi kolistada,” meenutab Ursula. “Olin oma ema-isa ainus laps, ega mind kuskile lastudki. Koolis käisin Pärsamal, olin siis vanaema juures korteris, tema hoolitses mu eest.”

Kui kool läbi, tuli Ursula koju tagasi ning oli “kodus maatöö ja põllutöö peal”. Kõik tööd said kodutalus selgeks.
Et Kaitseliit oli enne Teist ilmasõda Eestis kõige suurem vabatahtlike organisatsioon, tegutses ka Leisi vallas mitu üksust. “Meil oli siin merekaitseliit, kuhu kuulusid mehed, kellel olid mootorpaadid, naised olid siis nende juures söögikeetjad ja sanitarid,” räägib ta. Ka Ursula isa Gustav oli merekaitseliitlane.

Et meestel oleks kõhud täis

Ehkki Ursula Naiskodukaitses kaua olla ei jõudnud, on tal tänagi eredalt meeles ettevõtmised, mis jäävad 70 aasta tagusesse aega. “1939. aasta märtsis sain toitlustajakutse. Olime koos Lember Liidega, õppisime siis masstoitlustamist.

Meile anti pisikesed märkmikud, kus olid kirjas toiduainete kalorid. Isegi siis, kui sööma läksime, selgitati kõigepealt ära, kui palju miski toiduaine jõudu annab ja kui palju kaloreid on,” meenutab Ursula Kuressaares Kaitseliidu Kodus toimunud kursusi, kus õpetati veel välikatlaga ümberkäimist ja lauakatmist.

Siiski ei piirdunud toitlustajad ainult söögitegemise studeerimisega. “Meil olid igasugused muud õppused ikka ka,” lisab Ursula. “Oli gaasikaitseõppus, kus jooksime gaasist läbi, kui ma õigesti mäletan, siis tegemist oli pisargaasiga.” Ka samariitlaste kursused tegi Ursula läbi, kuid need toimusid juba kodukohas.

Naised rivis, helesinistes kleitides

Üks toonaseid olulisi naiskodukaitsjate tegevusi oli ka rivis käimine. “Rivis olid peamiselt nooremad naised, vanemad olid rohkem nagu auliikmed, nemad rivis ei seisnud,” räägib Ursula, kes on oma helesinises naiskodukaitsja vormikleidis marssinud uhkel sammul ka president Konstantin Pätsi auks korraldatud paraadil Kuressaares.

“Oi, seal oli meid palju, Leisi ja Pärsama olid ühes rivis, iga kant oli omaette, kokku oli naisi sada kindlasti, kui mitte rohkem,” meenutab ta. Selleks paraadiks, mis korraldati Kaitseliidu Saaremaa maleva 20. ja Naiskodukaitse Saaremaa ringkonna 10. aastapäeva auks, õmblesid naised usinalt kleite.

“Mina küll ise ei õmmelnud, Aliide Lember oli Leisis õmbleja, tema tegi siis kleidi valmis, aga toona oli poes kohe müügil Kaitseliidu sinine kleidiriie, sellest tehtigi,” selgitab vanaproua, lisades, et kleite oli kahesuguseid – nii villaseid kui ka puuvillaseid.

“Ka sukad pidid ühte värvi olema, hallid, et kleidiga ikka kokku läheks, ja kingad pidid olema mustad ja madala kontsaga, pealt kinnised,” toonitab ta. Käes olid naistel valged kindad. “See oli nii kena pilt, kui kõik naised olid ühesugused,” heldib Ursula. “Ka siin, Leisis korraldati ikka paraade, kus me saime marssida.”

Valusad mälestused

Tänaseks päevaks on Ursulal säilinud Naiskodukaitse-aegadest vaid paar pilti. “Mul oli ühe väikese koti sees alles käeside ja liikmekaart, kuid kui ema vangist tuli, leidis ta selle ning viskas ahju, ütles, et sellest võib ainult pahandust tulla,” ohkab Ursula.

Venelaste tuleku ajast vanaproua eriti rääkida ei taha. Need mälestused on siiani valusad. Tema isa mõrvati Kuressaare lossi hoovis, ema vangistati venelaste teisel tulekul. “See oli selline aeg, mida ei oska rääkidagi,” nendib ta. “Ma tean väga hästi, kes ja mismoodi viidi, kes olid venelaste käsilased, aga ma ei taha sellest rääkida, sest nende lapsed on veel elus.”

Üks “militaarsema” kallakuga seik on Ursula elus veel. Nimelt oli ta Saksa ajal ka naisomakaitse liige. “Meid, naisi oli siin Leisis 7–8, kuid kui mehed õppusi või koosolekuid tegid, olime ikka selle söömategemise ja sanitaarala peal,” täpsustab ta.

Praegustest Naiskodukaitse tegemistest Ursula väga palju ei tea. Tal on aga heameel, et sai nüüdsete naiskodukaitsjatega ühendust, kui läinud kevadel Karjas lahtiste uste päev korraldati. Ursula helistas ise pärast vallalehes ilmunud artiklit. “Eks ma olin ikka mitu korda mõtelnud, et tea, kas naised on Kaitseliidu juures ka nüüd, aga polnud neist enne midagi kuulnud,” ütleb ta.

87 aastat elurõõmu

Eesti aja tagasituleku üle on kangel saare naisel aga heameel, kuigi tundub, et nüüd hakkab asi jälle tagurpidi minema. “Eks ma alguses mõtlesin, et tea, kas tuleb samasugune, nagu oli endine Eesti aeg, aga ega ikka päris ei tulnud,” märgib ta. Ursula mäletab, et “endise Eesti” ajal tehti kõik tööd käsitsi ja hobusega, kuid talupidamised ja põllud olid korras, nüüd aga enam nii ei ole. “Eks see Vene valitsus ajas kõik segamini, lõhkus inimesed ja perekonnad,” ohkab vanaproua.

Vaatamata sellele on Nõmmela talu perenaine elurõõmus ja ei kurda – ei riigikorra ega tervise üle. “Ma ei nurise millegi üle, ainult vahel Savisaare peale vihastan, kui ta natuke lähemal oleks, läheks kas või kallale, mis ta tuleb oma paksude raamatutega eputama,” pahandab Ursula ootamatult. “Ja mis nad ütlevad, et pensioni on pangast raske kätte saada? Mul käib juba mitu aastat pension pangas, see pole mingi küsimus,” arvab ta.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 48 korda, sh täna 1)