Mehed Kopli tänava punasest majast (1)

Mehed Kopli tänava punasest majast

PUNANE MAJA: Kopli tänav 5 punasest majast on eluheidikud peavarju saanud juba alates aastast 1993. Toona tegi Kuressaare linn humaanse teo ja andis vana tühjaks jäänud maja varjupaiga käsutusse. Praegu elab sotsiaalse rehabilitatsioonikeskuse Kuressaare varjupaigas 16 hättasattunut.

On 16. veebruar, kui Oma Saar Kuressaare Kopli tänava turvakodu külastab. Täiesti juhuslikult selgub, et see on üksjagu tähendusrikas päev. Nimelt astus täpselt sel päeval, 16. veebruaril 2006, Kopli 5 maja uksest esmakordselt sisse Ivo Käsk, advendikoguduse pastor, kel südames soov ja tahtmine sotsiaalse rehabilitatsioonikeskuse Kuressaare varjupaika edasi arendada.

Nii saigi noorest mehest kolm aastat tagasi selle mõnevõrra skandaalse ja mitte just eriti meeldiva mainega punase maja juhataja.
Selgub, et sääraste elu hammasrataste vahele sattunute abistamine ja järje peale aitamine on Ivol “perekonnaviga” – tema isa on täpselt samasuguse varjupaiga juht Tallinnas, vend Haapsalus.

Sa rikkusid meie elu ära!

Enne seda elati Kopli 5 majas täpselt nii, nagu jumal juhatas. Iga mees tegi, mis tema meelest õige oli. Ja mitte üksnes need mehed, kes siin elasid, vaid ka need, kes tahtsid siit läbi astuda.

“Kes tahtis leida sooja ja kuiva kohta, kus segamatult viina visata, siis siit ta selle koha leidis. Kui keegi otsis kohta, kus oleks piisav hulk inimesi, kellele vastu hambaid anda, siis ta tuli ja tegi seda,” meenutab Ivo Käsk tollast olukorda varjupaigas.

Ivo jutustab loo, kuis ühel ilusal kevadpäeval lesib varjupaiga voodis purjus majaelanik. Uus juhataja pistab pea lahtisest aknast sisse ja pärib: “Millega tegeled?” Mees pikutab ja pikutab, tõuseb siis järsu liigutusega voodi peale püsti, vaatab küsijale suurte silmadega otsa ja lausub: “Ivo, sa rikkusid meie elu ära!”

Mees elab varjupaigas tänaseni ja Ivo arvab, et täna see mehejuurikas talle nii enam ei ütleks. “Nüüd on ta juba näinud ja kogenud, mis on selle elu plusspooled.”

Ivo mõistab neid inimesi. “Nemad saavad väljas omapäi elamisega suurepäraselt hakkama. Ainult külm talv on see, mis sunnib neid peavarju otsima. Nad võitlesid algul vastu, tahtmata loobuda oma vabast elust. Kui nad on aga selle nn kodustamisprotsessi läbi teinud, siis hakkab see [teistmoodi] elu neile meeldima.”

Nagu oravad rattas

Praegu elab Kopli tänava varjupaigas 16 inimest, neist kaks õrnema soo esindajat. 10 inimest on Kuressaare linnast, ülejäänud valdadest, üks on registri järgi pealinnamees.

Enamik neist saab kas vanadus- või töövõimetuspensioni, mõned elatuvad toimetulekutoetusest. Ivo tähelepanekul pole neil meestel hinges püsimisega mingeid probleeme. Sööki, mida igaüks omal viisil hangib, neil jätkub. Kust nad seda saavad, Ivo ei tea, sest nende inimeste juures on palju asju, mis on avalik saladus.

Kui suitsud otsa lõpevad, saavad oma puuduvad mahvid kätte konidest. Prügikastidest korjatakse taarat, sealt tuleb õlleraha. Riidemuret tänapäeval ju pole, sest inimesed viskavad konteineritesse täiesti korralikke asju. Neid toovad turvakodusse ka head inimesed ise. Ainult vali ja võta!

See rahvas siin on harjunud vähesega. Mitmed selle maja praegused elanikud on varem pesitsenud mahajäetud majades, kuurides… Nad on olnud iseseisvad mehed, elanud igasuguste piiranguteta. Ivo teab, et selliseid kindlameelseid “vabaduserüütleid” on linnapeal veelgi ja nemad oma vabadust mingi sooja ulualuse vastu juba ei vaheta.

Kopli punase maja mehed on aga maigu suhu saanud, mis tähendab üks kindel koiku soojas toas, korralik pesemis- ja söögitegemiskoht. Vähenõudlikud nagu nad on. Ainult et ühest reeglist tuleb siin majas kinni pidada – toas viina ei võeta ja suitsu ei tehta.

Tuleb välja, et mitme selles majas elava mandrimaalt pärit mehe elu on läinud saare naiste tuksi. Umbes nii, et sai kord Saaremaalt naine võetud, elu ei klappinud, läksime lahku. Kukkusin jooma, elada polnud kuskil. Tervis läks käest, kaotasin töö. Ja kogu lugu. Niisama lihtsalt see libastumine eluteel käib. Ja nüüd oledki nagu orav rattas.

Majas käib remont

Alguses, kolm aastat tagasi, läks kogu Ivo energia majas elementaarse korra ja süsteemi tagamisele. Edasi tulid juba ehitusprobleemid, mis võtavad advendikoguduse pastorilt meeletult palju aega ja energiat. Kopli 5 remonditöödes on hetkel käsil juba kolmas etapp. Kõigepealt pani oma toeka õla alla linnavalitsus. Sealt edasi on remondiraha tulnud hasartmängu maksustamise regionaalsete investeeringute programmilt. Majas on tehtud suur töö ja see pole kaugeltki veel lõppenud.

Vanad vaheseinad on maha võetud, toad remonditud, välja on lõhutud vanad ja tuleohtlikud ahjud. Majas on nüüd keskküte. Möödunud aasta kevadel sai hoone uue katuse.
Praegu on tööjärg jõudnud pikka koridori, kus ollakse ametis lagede ja seinte pahteldamisega. Tööd teevad oma maja mehed, kes saavad tehtu eest ka tasu.

Ivo näitab neid ruume, mis kõik on veel remondi ootel: suitsutuba, saun, duširuumid, WC… Maja üks osa on veel päris kasutamiskõlbmatu. Kui edaspidi raha juurde saab, võiks sellegi korda teha ja mõned toad eluheidikute paigutamiseks tuleksid siis juurde. Edaspidi peaks ka maja välisvoodri vahetama.

Juhataja arvates kuluks raha ära veel umbes miljon. Siis saaks selle maja enam-vähem korda. “Eks me kirjuta uue projekti. Ja kui maakonnas seda toetatakse, küll me selle raha siis ka saame,” on mees üpriski optimistlik.

Kui kassid läinud, on hiirtel pidu

Töömeestele jagab parasjagu juhiseid Urmas Martinson. Mees, kel küll oma ehitusfirma, kuid kes advendikoguduse liikmena tunneb kohustust seda maja ja selle maja inimesi nõu ja jõuga abistada.
“Tegutsen siin rohkem nagu varustaja, aitan transpordiga ja olen Ivole abiks remondi juures,” räägib mees.

Urmase sõnul käib praegu lagede pahteldamine, maalritööd, millega selle maja mehed suurepäraselt hakkama saavad. “Neile on vaja kõrvalt ainult veidi tuge, pisut juhendamist. Ja silma peal hoida, siis on kõik korras.”
Möödunud kevadel pani Urmase firma majale uue katuse, vana katuse lammutamisega said majaelanikud ise väga hästi hakkama. Samas ei salga Urmas, et on ette tulnud ka juhuseid, kui kord kipub käest minema. Ikka nii, et kui kassid läinud, siis hiirtel pidu!

“Kurja sõna tuleb siin majas tarvitada küll,” tunnistab Urmas. “Kuigi kõik need mehed siin on minust vaata et poole vanemad, kuulavad nad küll ja saavad aru ka.”

Pika päevatöö eest pudel õlut

Kopli tänava punasest majast käiakse tihti päevaks-paariks abilist otsimas. Ja mehed lähevad meeleldi, et pisut raha teenida. Paraku on abiotsijaidki mitut liiki.

“On inimesi, kes tasustavad meeste tööd normaalselt, ja neid, kes oleksid ilmselt väga rõõmsad, kui tänapäeval veel orjapidamine lubatud oleks,” märgib Ivo Käsk. “Mõni arvab, et nendele meestele piisab, kui pika päevatöö eest pudeli õlut annad.”

Mehed juba teavad neid tegelasi, nendega enam kaasa ei minda.
Ivo teab rääkida ühest juhusest, kus mees tuli turvakodust töömeest otsima. Laskis mehel kaasa võtta ka turvakodu käru… Terve pika päeva kärutas mees mulda ja tööpäeva lõpuks tuli tasumise tund – 100 krooni!

“See on ju absurd!” seisab Ivo oma meeste eest. “See, kes tööd pakub, ei saa mõelda nii, et mis ta selle rahaga ikka peale hakkab. Nemad on ka inimesed, nemad tahavad samamoodi oma töö eest väärilist tasu.”


Saare naiste ohvrid

Kopli 5 majaelanikud on küll suured ja pikad mehed, aga piisavalt häbelikud. Oma elust rääkima ei kiputa. Ajakirjanikku ja piltnikku nähes põgenetakse kiiresti oma tuppa. Üks võtab seebi ja käterätiku ning kaob kärmelt silmapiirilt.

Ühe julge mehepoja siiski leiame. See on Indrek (41), kes pugib supiköögis oma hilinenud lõunat.
Indrek elab ühes neljases toas, toakaaslased olevat kõik normaalsed kutid. Ütleb, et elu on siin turvakodu seinte vahel täitsa kena. “Saab pesta, saab süüa teha, igal mehel oma leivakott. Saab hakkama küll.”

Indreku isa-ema on surnud, isakodu Kuressaare linnas müüs mees mõned aastad tagasi maha, sest ei suutnud vana maja enam omal käel kõpitseda. Sai raha, aga tervelt 80 000 sellest laenas külapeal hädalistele välja. “No inimesed olid hädas ja küsisid,” räägib mees.

“Nüüd olen pisut tagasi saanud, aga vähe, aeg-ajalt näpuotsaga.” Indrek ise saab töövõimetuspensioni, sest juba lapsepõlves said ta mõlemad jalad ränkraskeid põletushaavu. Need pole tänaseni paranenud. Mõnda aega elas mees nooriku juures, aga siis läksid nad riidu. Indrek tuli Kopli tänavale. Hea, et see turvakodu olemas on.

Praegu on Indrekul pisike tööots – ta puhastab teeääri. Selle üle on ta täitsa rõõmus, sest tööd pole kuskilt saada ja töötuid tuleb iga päevaga aina juurde ja juurde. Mis edasi, seda ei tea mees isegi. Loodab, et ehk lepib noorikuga jälle ära. Või läheb hoopis õe juurde Haapsalusse, kellel suur uhke maja, mille valmis ehitamisse ka vennas oma osa andnud.

Paksu halli habemega mees Rein (53) on turvakodus suvest saadik. Enne seda elas mees päris mitu aastat seal, kus jumal juhatas. Ütleb, et soojal ajal polnudki häda midagi, sest linnas sõukseid tühje maju küll ja küll.

Pensioni mees saab (haige süda, puue 90%), lisaraha tuleb taara eest, mida leiab prügikastidest. Praegu Rein prügikonteinerites tuustimas ei käi, sest tuli äsja haiglast. Muidu ta viina sisse ei sülita, aga pärast tõsist haigust on joomisel mõneks ajaks kriips peal. “Pean ikka oma tervise peale ka mõtlema,” kinnitab mees.

Rein on üks neist ohvreist, keda kenad saare naised ära hullutanud ja siis minema saatnud. Räägib, et läks mandril oma naisest lahku, tuli kena saare nooriku järel Saaremaale ja siin ta nüüd on… Ei tulnud midagi välja sellestki kooselust ja nüüd on mees kodutu. Kiidab varjupaika ja arvab, et see võiks isegi suurem olla. Tema, kes on seda n-ö prükkari elu ise harrastanud, teab, et nii mõnigi elaks parema meelega kohas, kus kindel peavari ja soe tuba olemas.

Vladimir (48), keda kutsutakse Vovkaks, on siinse turvakodu peaaegu et püsielanik. Räägib, et temal tuleb selles majas pisikeste vahedega kümme aastat täis. Seetõttu on ta välja võidelnud ühe siinse eelise – toa kahele.
Ja jälle sama lugu – Tartus sündinud mees sattunud saare naise küüsi. “Umbes nii see oli jah,” noogutab mees.

“Kavalad plikad siin, meelitavad mehe ära ja jätavad maha.” Vovka on teinud mitmeid töid: olnud autojuht, traktorist, tisler ja mõnda aega karjak. Oli vahepeal mandril ehitustöödel, aga kuna objekt valmis sai, tuli saarele tagasi. Praegu on mees ametis turvakodu remondiga ja ütleb, et on igati rahul. Püüab kõigest väest, et see maja ükskord kena ja korras välja näeks. Alles hiljaaegu ööbis ta ühe öö Haapsalu turvakodus ja tema arvates on siin Kopli tänaval palju normaalsem elu.

“Vaata, siin on puhtust ja korda rohkem. Praeguste pahteldamistööde tõttu on tubades küll pisut tolmune, aga kui see kõik ükskord valmis saab, tuleb siin päris kena elamine.” Vovkale meeldib kõva kord. “Kes viina juua tahab, see mingu või nuka taha. Toas ei jooda ja ei suitsetata. See on õige.”

Paljudele küsimustele on Vovkal kindel vastus: “Ei kommentaari!”, tekitades sellega maja ja oma saatusekaaslaste ümber pisut salapärase aura.
Kas mees kavatsebki turvakodusse jääda? “Ei tahaks jääda küll, aga eks elu näitab,” mõtiskleb mees.

Suitsutuppa sisse astunud mehemürakas, kuulnud meie viimast arutlust, on aga õige kuraasikas. “Võta uus naine! On’s neist siis puudus, neid ju siin hulgem!”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 82 korda, sh täna 1)