Maale tullakse pigem elukeskkonna pärast (1)

Maale tullakse pigem elukeskkonna pärast

ÜKSTEISEMÕISTMINE: Kairi Niit tunneb hobuste hingeelu. Kõik kolm Endla talu hobust on oma perenaisele selle eest tänulikud.

Ilus nimi on Kungla. Kõik me teame laulu “Kui Kungla rahvas kuldsel aal…” Aga praegu, kui aeg kaugeltki enam nii kuldne pole? Kuidas Kungla rahval läheb? Kogu küla küsitleda ei jõudnud. Seda eesmärgiks ei seadnudki. Kungla küla Endla talu noorperenaisel Kairi Niidil läheb igatahes kenasti, nagu saarlased tavatsevad öelda. Talu tallis on kolm prisket suksut, kellele perenaine iga päev heina ja joogivee ette toob ning keda õhtuti välja jalutama laseb. Neljajalgne sõber koer ootab kannatamatult õhtutundi, millal Kairi Kuressaarest koju jõuab, et saaks ometi koos perenaisega tuttavatele loodusradadele jooksma ja jalutama minna.

Maakonna suurima omavalitsusüksuse Kaarma valla nooruke abivallavanem Kairi Niit pole kunagi linnaelust unistanud. Pärast kõrgkooli lõpetamist pakuti hakkajale saarlannale tööd Tallinnas. Tartu ülikooli Türi kolledžis keskkonnateadust õppinud neiu ütles ametimeestele kindla ei ja tuli kodukülla tagasi. Kungla külla oma sünnitallu on ta neljast peretütrest jäänud ainsana ja ei mõtlegi elukohta vahetada.

“Maale tullakse ikka pigem elukeskkonna pärast. Mitte otseselt põllumajandusega tegelema, vaid lihtsalt sellepärast, et leidub veel inimesi, kellele meeldib maal elada. Ma ei kujuta ette elu korteris. Maal elades on hingamisruumi palju rohkem.

Mis mind siin kinni hoiab? Eks see ole ju minu kodu. Koolipõlves ma küll ei mõelnud, et minust võiks hobuseomanik või hobitalunik saada. Paraku on nii juhtunud. Meie pere lastest, neljast õest, olen ainukesena maale jäänud. Linnaelu on kahtlemata mugavam.

Üks tuttav ütles, et sa elad ju maal, sul on kõik tasuta käes – oma aiast tuleb porgand, põllult kartul ja raadio asemel on õues linnud, kes laulavad. Tegelikult niisama ei tule mitte midagi. Maalgi kõik maksab. Tööd tuleb teha,” arutleb Kairi Niit.

Hobused, koer, tsikkel, fotograafia ja luule

Kairi Niidi hobideks on veel õmblemine, kudumine, remonditööd ja tantsukooli trennid. Jõulueelse Overalli luulekonkursi võitis Kairi Niit. Canoni tehnikat müüv firma tunnustas värsiseppa digitaalse peegelkaameraga EOS 50 D.

…Pühad varsti tulemas
teistel’ kingid olemas:
Kutsi jaoks on ümar pall
juba peidus voodi all,
valged pärlid emale,
õng ja landid isale.
…Olen olnud virk ja kraps,
enda meelest tubli laps.
Õpin, töötan, sporti teen,
klaverit ka mängin veel.
Ja mul on ka kallis hobi,
mis minu palgaga ei sobi:
kaameraga rännata,
looduspilte jahtida.
Nii et kallis jõulutaat,
palun aita, kui sa saad.
Digipeegelkaamerast ma
juba ammu unistan,
sooviksin ma endale
jõuluks uue Canoni…

Just see luuletus (siin avaldatust palju pikem ja värvikam) tõi autorile ihaldatud peegelkaamera.
“Hulk aega planeerisin uut kaamerat osta. Nüüd see unistus läks siis täide. Ütlen sedagi, et paljud lapsed koolis küsivad, miks nad peavad riimiseadmist õppima. Ometi tasub see oskus teinekord elus ära,” arutab luuletamist oma üheks hobiks pidav Kairi Niit.

Esimese tunnustuse kirjanduse valdkonnas võitis Kairi Kuressaare gümnaasiumi õpilasena. Kirjandusvõistlusel “Kodu kauniks” hästi esinenud saarlanna kutsus president Lennart Meri vastuvõtule ja auhinnareisile lähetati laureaadid (Saaremaalt veel Kai Rohulaid) Stockholmi.

Kuigi õpetajad soovitanud andekat kirjandite kirjutajat ja värsside sepistajat kirjandust ja eesti keelt edasi õppima minna, valis Kairi Niit teise tee.
“Loodusteema oli südamelähedane. Mõtlesin, et kui keskkonnateadus ei sobi, siis jõuab veel midagi muud omandada. Elu on aga näidanud, et tuli kasuks. Kui on vajadus kirjutada, siis selle võimaluse leiab alati,” räägib Kairi Niit.

Hobused üldiselt külma ei karda

Kui me Endla talu noorperenaisega teisipäeva lõuna paiku Kungla külla kohale jõuame, viib võõrustaja külalise viimase soovi kohaselt talli hobuseid vaatama. Suksud noogutasid aupaklikult perenaisele ja vahest tervitasid niiviisi külalistki.

“Minul sporthobuseid ei ole. Talvekarv, mis kohati vaksapikkune, on kõigil seljas. Hobused üldiselt külma ei karda. Pigem mõjub neile halvasti märg, lörtsine ja tuuline ilm,” selgitab perenaine.

Endla talu talli kolmest hobusest on tuntuim Eesti tõugu hobune Eili, kes on endale nime teinud Kuressaare tänavail lossipäevade rongkäigus kahurit vedades. Nii juba mitu aastat.
Algselt oli Eili omanik tuntud muhulasest hobusekasvataja Martin Kivisoo, kes ka õpetas looma vankri ees käima. Kairi on Eili kaheksas omanik.
Oma esimese hobuse, mära Uusika, soetas Kairi, nagu ta ise ütleb, südametunnistuse pärast.

“See on hobune, kelle seljas ma ratsutama õppisin. Pärineb ta Türi maamajanduse kooli tallist. Pärast kolledži lõpetamist ei raatsinud ma hobust maha jätta,” toob Kairi tõe päevavalgele.
Nõnda on Türi suksust ammugi saarlane saanud. Kui aga noorukese hobusekasvataja lapsepõlve meenutada, siis tegi ta hobustega esimest korda tutvust juba kuueaastasena, kui naabrimees Endla pere lapsed veskile minnes vankrile võttis.

Ratsutamisvõistlustel Kairi ei osale. Küll on ta käinud ratsa orienteerumas. “Seal läks küll päris hästi. Mina sõitsin vana valge märaga. Sõpradest üks oli päris noore hobusega. Rohkem nautisime loodust, esikohta ei jahtinud,” pajatab ratsutamist, kuid seda mitte võistlusspordina harrastav neiu.

Eesti tõugu täku Rob-Royga on Kairi käinud ka noorhobuste ülevaatusel, kus hobune sai perenaise rõõmuks teise koha. Oma värvuselt on Rob-Roy väga omapärane. “Eesti hobusekasvatajate selts nägi mitu aastat vaeva, et välja mõelda, kuidas seda värvust nimetada. Alguses oli ta raudjana arvel ja lõpuks oli see värvus hõbeluik.

Siin tallis ilmale tulnud varsad on kõik pärast sündimist oma värvust muutnud. Näiteks praegu must mära sündis vesihallina. Vanarahvas ütleb, et hobune, kes sünnib hallina, on täiskasvanud peast must, ja mustana ilmavalgust näinud varss peaks vanemaks saades halliks minema. Meie valge mära on sündinud mustana,” teab Kairi hobuste ealistest muutustest rääkida.

Sõbrad viib Kairi ratsutama

Endla talu noorperenaine muutub natuke murelikuks, kui räägib, et kohalikud metsad on lageraie ja metsa väljaveoga ratsutamiskõlbmatuks muudetud. Ratsaretked ei jää aga sellepärast tegemata. Hobusekasvataja viib huvilised sohu. Just-just, sest sissevajumist seal karta pole, kuna Elme soo on kuivendatud.

Hobustega pikki rännakuid tänapäeval ette võtta pole teadagi otstarbekas. Maailma sõidab Kairi Niit vaatama tsikliga. Möödunud suvel võttis ta koos sõbrannaga rataste alla teekonna Veneetsiasse.

“Poole tee peal ühines meiega veel üks eestlane, kes elab Inglismaal. Tema sõidab samuti tsikliga mööda maailma,” ütleb Kairi.
Kevadel ajab kleenuke daam oma Kawasaki kuuri alt välja ja võtab kaherattalise igapäevasesse kasutusse, sellega on hea Kuressaarde tööle sõita. Liikluseeskirjadest peab Kairi kinni.

Oma kogemustest võib ta öelda, et väga distsiplineeritult liigeldakse Saksamaal. “Itaalias oli aga nii, et kui sõitsid kiirteel lubatud 120-kilomeetrise tunnikiirusega, siis kihutati sinust kui postist mööda. Mootorrattureid on suvel hästi palju liikumas. Igal pool tervitatakse üksteist. See on ülemaailmne traditsioon. Vahet pole, kas sõidad Saaremaal või Saksamaal,” jutustab Kairi.

Kolme küla ühendus edendab elu

Möödunud suvel avati Elme mõisa õuel laste mänguväljak. Elme mõisa seltsi ehk täpse nimega MTÜ Elme Mõis moodustasid Endla, Kungla ja Vantri küla elanikud. Liikmeks on ka Kaarma abivallavanem Kairi Niit.

Selts on oma ülesandeks võtnud Elme mõisa varemete ümbruse ja õue korrastamise. Tööd on seal rassitud kõvasti. Plaanid on suured ja tegemist jätkub aastateks. See paik on kolme küla ja üldse kogu piirkonna elanike kooskäimise koht. Edaspidi püütakse seal sagedamini ka kultuuriüritusi korraldada.

Oma osa Kairi ajast võtab fotograafiaga tegelemine. “Koer kaasa ja fotoaparaat õlale ning loodusesse. Kui jalutuskäigult tagasi tulen, siis tunnen, et olen teine inimene,” väidab nutikas omavalitsustegelane.
Loodetavasti saab Kungla küla rahvas muistset populaarset laulu “Kui Kungla rahvas” ükskord taas täiel rinnal laulda ja laulda teadmisega tõelisest kuldsest ajast. Lootma peab.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 150 korda, sh täna 1)