Eelolev nädal möödanikus

Tänasel päeval kakskümmend viis aastat tagasi, s.o 1884. aasta 21. veebruaril, suri 79. eluaastal Nobeli, Stalini ja Lenini preemia laureaat, sotsialistliku töö kangelane, Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee liige ja veel paljude muude tiitlite kandja kirjanik Mihhail Šolohhov.

Hauda kaasa viis ta oma elu suure saladuse – suurepäraselt kirjutatud romaani “Vaikne Don” (just selle teose eest pälvis ta 1965. aastal Nobeli kirjanduspreemia) sünniloo.

Saladus on see seepärast, et tema hilisem looming pole selle 1928. aastal ilmunud kirjandusliku šedöövriga kaugeltki võrreldav. Teada on, et kunagi avaldas üks teine Nobeli kirjanduspreemia laureaat Aleksandr Solženitsõn kirjandusteadlaste uurimuse tulemuse, mille kohaselt olevat Šolohhov “Vaikse Doni” käsikirja hoopiski varastanud kirjanik Fjodor Krjukovilt (1870–1920) ja selle siis oma nime all avaldanud.

Selline järeldus kõlas paljude jaoks veenvalt, sest Šolohhovi tundnud inimesed on teda oma mälestustes kujutanud enamalt jaolt negatiivselt ja näruse inimesena, väites, et igapäevaelus olevat ta olnud matsliku käitumisega viinalemb ja väga isekas inimene, kellele meeldis aeg-ajalt võimudele ettekandeid teha.

Ent 1984. aastal avaldas tuntud norra kirjandusteadlane Geir Kjetsaa (1937–2008) monograafia ““Vaikse Doni” autorlus” (The Authorship of Quiet Don), milles on tõestatud, et suure tõenäosusega on kõnealuse romaani autor ikkagi Šolohhov. Pealegi ilmusid Šolohhovilt pärast “Vaikset Doni” veel “Doni jutud” – väga väljendusrikkalt kirja pandud teos.

Seega, kas “Vaikse Doni” autor on Šolohhov või mõni teine kirjanik, on tänaseni jäänud saladuseks. Ja vaevalt õnnestub siin tõde kunagi päevavalgele tuua.

Kuuskümmend aastat tagasi, 1949. aasta 24. veebruaril, sõlmisid Iisrael ja Egiptus vaherahu, mis lõpetas esimese Araabia-Iisraeli sõja. See sõda oli alanud 1948. aasta mais, kohe pärast seda, kui Iisrael kuulutas end iseseisvaks riigiks.

Veel kahel korral on Araabiamaad sõja juudiriigi vastu valla päästnud – 1967. ja 1973. aastal. Kõik need konfliktid on võitnud Iisrael. Kuid olgem ausad – mitmel korral on ka juudiriik ise oma naabritega riiu üles kiskunud.

Rahu pole Lähis-Idas tänaseni saabunud ja seda vaatamata paljude riikide – USA, Venemaa, Norra, Prantsusmaa jpt – jõupingutustele.

Nelikümmend aastat tagasi, 1969. aasta 26. veebruaril, suri Šveitsis Baselis 86. eluaastal XX sajandi silmapaistvamaid filosoofe, saksa eksistentsialismi üks rajajatest Karl Theodor Jaspers (sünd 1883).

Hariduselt oli ta tegelikult arst-psühhiaater. Kuid asus kolme-kümne aasta vanuselt õpetajana tööle Heidelbergi ülikooli filosoofiateaduskonnas. Seitsme aasta pärast oli tast saanud juba teaduskonna dekaan ja maailmanimega filosoof.

1930. aastatel ei võtnud Jaspers avalikult omaks natsionaalsotsialistlikku ideoloogiat, mistõttu teda ohustas arreteerimine. Kuid pärast Teist maailmasõda oli Jaspers üks esimesi saksa intellektuaale, kes hakkas rääkima oma rahva moraalsest vastutusest, sealjuures ei jätnud ta kõrvale ka iseennast.

Oma vaadetes kaitses ta inimkonna ühtsuse ideed ega pooldanud nn klassivõitluse ja erinevaid rassiteooriaid. Mäletan, et just klassivõitluse teooria eitamise pärast peeti Jaspersit Nõukogude Liidus suureks reaktsionääriks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 38 korda, sh täna 1)