Arno Vinni meenutab, et ta on praegu samasugune nagu noorena

Arno Vinni meenutab, et ta on praegu samasugune nagu noorena

KUBERNER: Arno Vinni on olnud ka Eesti Lions piirkonna juht.

Täna ketrame meenutuselõnga Salme põhikooli kauaaegse ja esimese direktoriga, nüüdseks haridusjuhist Sõmera hooldekodu direktoriks asunud Arno Vinniga. Arno peab ennast raudselt saarlaseks, juba sellest hetkest, mil ta 30 aastat tagasi Saaremaale elama tuli.

Pilt Arno Vinnist, mis Oma Saare lugejatele mõistatamiseks anti, on tehtud aastal 1968 Ida-Virumaal Püssi keskkooli lõpetamise päevil. Mõistatus ei olnud kergete killast, sest tegu on 11. klassi lõpetamise pildiga, mida jagati lõpetamise puhul klassikaaslastele.

Koduküla lükati maatasa

Arno sündis Ida-Virumaal väikeses Aidu külas, mis on Püssist mõne kilomeetri kaugusel. Tal oli veel neli õde. “Kui sellest edasi rääkida, siis praegu laiub seal külade kohal Aidu põlevkivikarjäär,” meenutab ta. “Vene ajal tehti maatasa, hävitati kõik külad ära ja külaelanikud pidid leidma endale teise elukoha.” Külad lükati kokku sellepärast, et oli vaja põlevkivi kaevandada.
Küla oli veel olemas siis, kui 1950. aastal sündinud Arno Aidu algkoolis eelkoolis käis.

“Ma ei mäleta neid aegu enam,” tõdeb ta praegu. “Vanaisa talust mäletan seda, et ema-isa läksid sealt minema tööliseks, ema Kiviõli haiglasse tööle, isa läks raudtee peale. Ma mõtlen seda, et kuhu vanaisa läks.”

Kodude hävitamise eest maksis tolleaegne võim inimestele isegi mingisugust kompensatsiooni, kuid väga suur ei saanud see olla. Samas kui Eesti võim tuli, siis sai Arno vanaisa maade eest oma osaku asendusmaad Salmele, Möldrile, kus ta praegu elab.

Esimesed lapsepõlvemälestused on 5–6-aastase poisikese mälestused Aidu küla keskel asuvast lehmakellast, poristest teedest ja võrkpalli mängivatest noortest, kuid teadlik elu noorusajal sai alguse Püssist, kus Arno teise klassi läks.

Väiksest peale sportvõimleja

“Püssi koolis on minu terve nooruspõlv,” ütleb Arno. “Ei olnud ma mingi tubli laps, minu põhiaur läks Kohtla-Järve spordikoolis käimise peale.” Praegu mõtleb isegi, et see pole väga tavaline, et 10-aastane laps hakkab käima 20 kilomeetri kaugusel kodust spordikoolis, et tegeleda sportvõimlemisega.

“Aga ilmselt meeldis, ma ei tea. Ma arvan, et värvati. Arvan, et käidi spordikoolist maakoolides värbamas,” mõtleb ta, kust see alguse sai. Samas oli sportvõimlemine tollal palju populaarsem kui praegu.

Rööbaspuud, kang, rõngad, toenghooglemine hobusel, vabaharjutused… Kui Arno esimestel aastatel Saaremaal kutsekoolis kehalise kasvatuse õpetaja oli, üritas ta ka siin seda võimlemist arendada, kuid sellest ei tulnud midagi välja.

Arno ise oli üsna tubli sportvõimleja ning käis ka Eesti noortekoondise treeninglaagrites. Selle alaga jõudis ta lõpuks vanemate klassis esimese järguni. Noorsportlase karjäär jäi aga pooleli sellepärast, et Kohtla-Järvel asunud spordikooli osakond viidi Tallinnasse spordiinternaatkooli üle.
“Mina tahtsin Püssi kooli lõpetada ja TSIK-i ei läinud, nii jäi võimlemine viimases klassis pooleli.”

Sport viis Punasele väljakule

Tõenäoliselt oli edukas sportlaselu selle taga, et kui Arno pärast keskkooli sõjaväkke läks ja oli õppeaja Minski lähedal soomukijuhina ära teinud, saadeti ta edasi teenima Moskva külje alla Tamanski diviisi, kus noormees sattus nii-öelda paraad-näidispolku. Tegemist oli polguga, kelle ülesanne oli käia paraadidel ja näidata end kindralstaabile, välismaistele delegatsioonidele jne.

Arno oli seal omakorda näidisspordiroodus, keda tähtsatele tegelastele demonstreeriti. “Näitasime, kuidas Nõukogude sõdurid peavad sporti tegema, millised sportlased on Nõukogude armees, ja mina eesotsas.”

Nii sattus ta ka aega teenides 1970. aasta 7. novembril Moskvasse paraadile, kus sõitis soomukiga teiste seas, pea luugist väljas, ja nägi riigi tähtsaid ninasid. Arno meenutab, et see oli väga uhke tunne, olla väheste eestlaste seas sellises kohas. Oma väeosaski oli ta 3000 ajateenija seas ainus eestlane sel ajal.

“Väga raske tunne oli, see oli niivõrd meeletu kogus vastutust,” kirjeldab ta praegu. “Kuu aega enne harjutasime. Moskva linnas on Gorki prospektil väike lennuväli, kuhu tehti Punase väljaku makett. Ja seal olime kuu aega laagris, harjutasime hommikust õhtuni kogu paraadi. Ja öösel käisime vist kuuel korral harjutamas ka Punasel väljakul seda marsruuti.”

Kaevuriks, et ülikooli saada

Pärast sõjaväge ostis Arno endale musta mantli ja läks tööle. Sõjaväe ajal oli isa surnud ning kodus raha ei olnud. Esimese tööna langetas ta Tudu metsamajandis metsa, vahepeal töötas piimakombinaadis laadijana. Kuna plaanis oli raha koguda, et ülikooli minna, läks Arno tööle Kiviõli kaevandusse maa alla kaevuriks, kus palgad olid kolm korda suuremad kui tavalistel töölistel.

“Teenisin nii palju raha, et oleks võimalik õppima minna. Ja läksin ülikooli,” kirjeldab Arno elu järgmise etapi algust. “Kuna olin spordiga lähedane, siis polnud peale kehakultuuri olulisi valikuid.”

Mati Nuudega tuletõrjes

Kaevanduses teenitud rahast jagus umbes pooleteiseks aastaks ja seetõttu läks Arno kooli kõrval tööle sõjaväestatud tuletõrjesse ning see töö kestis kogu kõrgkooli aja. Tuletõrjes oli tema parim sõber kadunud Mati Nuude, kellega koos tegid tuletõrjesporti.

“Mati Nuudega tegime tõmberedelit – Nuude tõmbas, teised naersid, et roni kohe üles pulga peale ja Nuude tõmbab sind koos redeliga üles.” Arno meenutab, et lisaks jõule oli Nuude meeletult painduv mees, kes vedas meestega kihla selle peale, kui kõrgele ta oma jala uksepiidal tõsta suudab. Suure kõhuga mees tegi spagaadi ära.

Ülikoolist malevasse

Arno Vinni oli aastaid Saaremaal tuntud malevategelane ning see sai siin tema jaoks alguse 1978. aastal. Oli piirkondlik komandör ja tema alla kuulus ka töö- ja puhkelaagri ehk TPL-i korraldamine noorematele õpilastele.

“Õpilasmalev oli niivõrd populaarne, et enamik noori vanuses kuni 18 eluaastat läbisid õpilasmaleva rühmategevuse,” arvab ta. “See oli üks tore aeg.” Praegu kinnitab aga, et tema jaoks meenub malevaga seoses kõigepealt ikkagi organiseerimistegevus, noorte töölerakendamine ja maleva asjus suhtlemine kolhoosidega.

Malev oli hea aeg, kuid sellega lõpetamisest 1978. aastal Arnol oma sõnul kahju polnud. Mõned aastad hiljem tuli tal tegemist uute laagrite korraldamisega, mitte enam malevaga, aga rahvusvahelise Lionsi noortelaagrite korraldamisega Saaremaal.

Arno on maailma suurimasse heategevusorganisatsiooni, Lions-liikumisse kuulunud üle 10 aasta, käinud selles läbi kõik astmed Eesti piirkonnas kuni piirkonna juhi – kuberneri – kohani välja. Koos kadunud Jüri Tuisuga asutasidki nad Saaremaal organisatsiooni noortelaagri, tänu millele on suviti Saaremaal käinud nüüd juba rohkem kui 300 noort üle maailma, Jaapanist Mehhikoni.

Salmele sosinate põhjal

Saaremaale elamaasumine saigi Arno jaoks alguse malevategevusest. “Kui ma olin rühmakomandör siin 1978. aastal, siis Rein Otstavel oli piirkonna komandör ja kutsus mind kutsekooli tööle.” Arnost sai kehalise kasvatuse juhataja. Selline amet oligi. Naise ja äsja sündinud pojaga elati alguses ametikooli ühiselamu ühes toas.

“Kui ma olin malevas Sõrve rühmas, juba siis käisid jutud, et hakatakse ehitama Salme kooli,” räägib Arno. “Sovhoosi direktor Jaan Mägi kutsus, et kui Salme kool valmis saab, siis sa tule siia direktoriks.” Tegemist oli kuulujutuga, mingit kooliehitust veel ei käinud.

“Selline kuulujutt jõudis haridusosakonna juhataja Aavo Virvese kõrvadeni välja ja tema helistas mulle, ütles, et tule haridusosakonda tööle, sa lubasid minna Salme kooli direktoriks, tule hakka Salme kooli ehitama.” See oli 1981. aastal.

Nii hakkaski Arno Vinni Salme kooli ehitama, töötades haridusosakonnas samal ajal koolide inspektorina. “Kui kooli koht oli välja valitud, käis siin haridusminister Gretškina, pani kanna maha ja ütles, et siia peab saama kool,” räägib Arno naerdes.

1987. aastal saigi temast Salme põhikooli esimene direktor ja oli seal 2005. aastani ehk kokku 17 aastat. Sama aasta sügisest asus ta tööle Sõmera hooldekodusse.

Mis ajast sul need vuntsid on?

Kui Arno praegu end sellelt 11. klassi pildilt vaatab, siis ütleb ta, et kõik on ikka samasugune, et tema on ka samasugune nagu see poiss seal pildil. “Need hetked on reaalsed. Ma mäletan neid hetki ikkagi nii, nagu nad siis olid,” ütleb ta.

Midagi on siiski teisiti… vuntsid! Mis ajast sul vuntsid on? “Vuntsid on aastast 1972. Polegi lugu nende taga. Peda 1. kursusel oli mõte poistega, et paneme vuntsid pähe. Vuntsid olid moes ja sellest ajast on nad kogu aeg olnud ja ära pole kunagi ajanud. Enam ei kujutaks ennast ettegi ilma vuntsideta.”


KES ON PILDIL?

Seekord ei tundnud mitte keegi ära, et pildil oli Arno Vinni.

Kes on aga see kaunis noor neiu (klõpsa, et näha pilti), kellest teeme juttu järgmisel
korral? Kui tunnete ära, andke teada. Saatke vastus Oma Saare toimetusse Tallinna tn 9, Kuressaare või meiliaadressil aili.kokk@omasaar.ee .

Õigesti vastanute vahel loosime välja Alduri CD-plaadi “Mõtisklus”.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 233 korda, sh täna 1)