90 aastat Saaremaa ülestõusust Muhumaal (1)

90 aastat Saaremaa ülestõusust Muhumaal

VIHATUD VÕIMU SÜMBOL: Kuivastu (Kuiwast) rüütlimõisa härrastemaja, kuhu 1919. aasta 16. veebruariks olid kokku kutsutud esimesed mobiliseeritud Saare- ja Muhumaalt. Võib oletada, et kogunemise koha säärane valik oli noore Eesti riigi võimukandjate viga, sest rahvale oli mõishoone vihatud ancien régime’i sümbol.
Kuivastu mõisahooned lammutati väga kiiresti juba 1920. aastatel ja praegu ei ole neist suurt midagi säilinud.

90 aastat tagasi toimusid Eesti Vabadussõjas otsustavad sündmused. Saarlased ja muhulased võtsid küll Vabadussõjast osa, kuid samas toimusid Muhus ja Saaremaal Vabadussõja ajal sündmused, mis näivad õigustavat Vabadussõjale nõukogude ajalooteaduse antud kodusõja nimetust.

1919. aasta veebruaris vapustas noort, oma vabaduse eest sõdivat Eesti Vabariiki Muhus ja Saaremaal alanud mobiliseeritud meeste vastuhakk. Sõttaminek ei olnud ka mujal Eestis eriti populaarne, nii et enamlaste esimesed rünnakud võtsid vastu Saksa väed, kes ei olnud veel jõudnud ära minna, koolipoistest vabatahtlikud ja vabatahtlikud Soomest. Sõdimisest ja mõisnike omavolist tüdinud saarlased ja muhulased lasid end enamlike vaadetega kaaslastel kergesti veenda, et sõdimine ei ole üldse nende huvides.

Mõisnike omavoli ja mobilisatsioonikäsk

Üks ülestõusu juhte Mihail Õue (1893–1969) oli nagu paljud teisedki alles paar kuud tagasi pääsenud koju Muhusse Tilsiti sõjavangilaagrist. Kuivastu parun Buxhoevden oli tõstnud renti 300–500% ja hakanud lisaks teotööd nõudma. Saaremaa Tumala mõisnik Stackelberg oli saarlastele öelnud, et Asutav Kogu on mõisnike tegu ja et nemad ongi Asutav Kogu.

Juba detsembris olid mehed mobilisatsioonikäsu peale Hellamaa ja Muhu-Suurevalla vallamajja protestima läinud ja käinud koguni Kuressaares maavanem Timotheos Grünthali juures. Grünthal oli omakandimehi noominud ja asi seekord sellega jäigi.

Pärast mobilisatsioonikäsu saamist 14. veebruaril tulid mehed uuesti kokku Muhu saarel Lepiku külas Männiku-Jüri talus. Teine, Nõukogude aja ajalookirjanduses koosolekuks kuulutatud sündmus oli tegelikult Lehtmetsa Jaagu villatalgud. Talgud meelitasid alati noori mehi kokku ja sel ajal, kui naised tööd tegid, ajasid mehed õllekapa juures juttu.

Kui palju koosolekutest osavõtjaid oli, jääb selgusetuks. 1988. aastal ilmunud raamatus “Saaremaa ülestõus 1919” nimetatakse 50 osavõtjat. Koosolekul viibinud Mihail Õue mäletab mehi 20 ümber. Võib-olla tuli kahe “koosoleku” peale kokku 50 osavõtjat.

“Meil pole isamaad, mida kaitsta!”

Vastuhakk algas 16. veebruaril 1919 Kuivastus, kuhu mobiliseeritud kutsealused Muhust, Uuemõisast ja Maasist kogunema pidid. Meestel olid püssid regedesse peidetud. Lipnik Jefimovit oli hoiatatud, et meeste hulgas toimub käärimine. Jefimoviga olid kaasas sõjaväeametnik Karl Tammel ja Konksi metsavaht Aleksei Vaher.

Jefimov asus kohaletulnud mobiliseerituid kontrollima, kuid väljahõigatud mehed ei andnud endast märku. Selle asemel vastati Jefimovile, et “Karjane on karjas” ja “Kärme on kärme mees ja see on juba ei tea kus kohas!”, “Räim ujus ära merre” jne.

Jefimovi närvid ütlesid üles repliigi peale “Meil pole isamaad, mida kaitsta!” ja ta haaras revolvri. Kes seda ütles, pole teada, sest Mihail Õue, keda ütlejaks nimetatakse, ise seda ei kinnita.

Seepeale võtsid Mihkel Öövel ja Vassili Pallasmaa Jefimovi ümbert kinni ja panid ta pikali. Andrei Räim lasi talle ülalt alla kuuli pähe, et mitte kinnihoidjaid vigastada. Sama saatus tabas ka Jefimovi kaaslasi Tammelit ja Konksi metsavahti, muhulast Andrei Vaherit, Pädaste ja Kuivastu mõisa parun Buxhoevdenit ja ta venda ning Karl Adolf Wesbergi Tamse mõisast.

Veretöö laienes

Nõukogude ajaloouurijate andmetel tapsid ülestõusnud Muhus ja Saaremaal kokku 22 meest, Ago Rullingo väitel ainuüksi Muhus 19 meest. Mõegaküla Tähvena peremees Iisak Pallasmaa oli samal päeval ise endale otsa peale teinud, kuna olevat olnud üks mässule ässitajaid ja tundis end nendes veretöödes süüdlasena.

Sõjaväe üldjuhiks valiti Muhus endine sunnitööline Ivan Vokk, kes oli juba 1912. aastal Peterburi ja Riia vahet sõitval reisilaeval Konstantin kutsealuste vastuhaku organiseerinud. Ka tollase vastuhaku otsustavad sündmused toimusid Kuivastus, kus mäss maha suruti.

Kuivastu telefoni- ja telegraafijaama ülevõtmist juhtis Mihail Õue, kes määrati 12-mehelise salga juhiks. Viimase ülesandeks oli rannakaitse Kuivastu–Lõetsa lõigul. Merejääle pandud kaablid raiuti läbi, Kuivastu komandandiks määrati Mihkel Sõrm.

Pärast Orissaare telegraafijaama ülevõtmist hilisõhtul teatati Kuressaarde Viktor Kingissepana esinedes, et Saaremaal pannakse “enamline valitsus maksma”. Kuressaares oldi juba asjaga kursis, sest Muhu Kaitseliidu ülem Vassili Kask oli sellest juba hommikul kell 11 teatanud, ja samal päeval teati asjast ka Tallinnas.

“Enamlise valitsuse” tegevus

17. veebruaril toimus Hellamaa vallamajas rahvakoosolek, et korraldada Muhumaa kaitset ja varustamist sõjatingimustes. Valiti ka Saaremaa Töörahva Nõukogu saadikud Georg Pruul ja Georg Vilto. Viimane küll tagaselja, nagu ta ise väitis. Mässajaks tahtnud teda tagantjärele teha maakonna komissar Victor Neggo, kellel ta ei lubanud 1917. aastal Saaremaa Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimehena maakonnast sigu välja viia.

Kuigi oli antud käsk mitte rüüstata, olid kohalikud elanikud seda siiski juba tegema asunud, sest muuhulgas oli käsk ka mõisatest toidukraami ja moona rekvireerimiseks. Tapetud mõisahärradelt Axel ja Alexander Buxhoevdenilt rööviti raha ja riided. Parunil olnud kaasas 75 000 kuldrubla rüütelkonna raha.

Mäla küla Andruse kivilaut olla parunilt röövitud rahaga ehitatud. Ka paruni püksid sobisid hästi, aga nende kandmine paljastas pahategija, nii et viimane hädavaevu karistusest pääses. Reagma Mardilt pärit Mihail Paist oli ka Kuivastus küüdimeheks, kuid tema sõnade järgi tegid püssipaugud ta nii haigeks, et ta midagi ei näinud, ja vaatas, kuidas koju sai.

Järgneb nädala pärast.

Eda Maripuu

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 201 korda, sh täna 1)