Kõne Iffile 7 (7)

Kõne Iffile 7

 

Täna vestleme majanduslanguse teemadel.

Ükski majandus ei saa ju igavesse tõusu jääda. 90-ndate algul, kui Soomes oli see nn lama, siis räägiti sellest ikka väga palju. Aga inimesed elasid seal kuidagi rõõmsalt edasi, eks neilgi oli hammasrataste vahele jäänuid. Ka meil ei oleks vaja meedias iga päev hommikust õhtuni sellest rääkida, see külvab masendust juurde. Kui tulebki püksirihma pingutada, siis miks peab sellest pidevalt nii mustades toonides rääkima.

Mina ei suhtu hästi sellesse, et riik paneb haiguspäevade eest vastutuse inimesele. Haigused ei käi mööda kive ja kände. Riik peab võtma ikka vastutuse, leppigu tööandjatega kokku ja kandku kulud. Põdejale peale panna see koorem, ükskõik mitmeks päevaks, see on vale.

Kui rääkida pensionitõusust sellel raskel ajal, siis see, mis toimus, lõhnab küll populismi järele. Niipalju kui mina vanaduspensionäre tunnen, julgen väita, et nemad on oma elukooli ja katsumused kätte saanud ning oskavad tasakesi ja targu oma igapäevast elu elada. Oskavad kokku hoida, ei virise, mul on heameel, et nad nii reipad on.

Minu arvates on võrratult hullemas olukorras lastega pered. Kahe-kolmelapseline pere ja veel koolitamise eas lastega, neil on kulud ikka suured küll. Kui vanemad veel töötuks jäävad, peaks riik kindlasti appi tulema.

Eraldi teema on muidugi laenamine, sellist olukorda oleks pidanud ette nägema. Enne laenamist tuleb mõelda, et ükski laen ei jää õhku rippuma ja selle peab tagasi maksma. Laenu oli kerge võtta, seda lausa pakuti. Kui sul on ilus sile tee jalge all ja pikemat aega juba, siis ei oskagi enam ette kujutada, et see muutub kord auklikuks.

Tegelikult ma kardan, et laenu võtnutel läheb see asi mõnda aega veel hullemaks. Kui kohtutäitur on maja ees ja nõuab, et pere peab välja astuma, siis ma küll ei kujuta ette, mida tegema peaks. Minu jaoks oleks eluaseme kaotus täielik katastroof.

Kui räägitakse palgakärbetest, siis minu austus õpetajate vastu on nii suur, et neil ma ei kärbiks. Neile tuleks juurde panna. Bürokraatia võiks hoopis end kärpida märgatavalt. Alustada tuleks riigikogust ja valitsusest. Söögu oma raha eest ja maksku oma autod või taksoarved ise.

Kohtumised valijatega on irvhammastele juba kuipalju tööd andnud.
Artistide jaoks oli ju kõige hirmsam aeg krooni tulek, siis ei olnud kellelgi raha, millega maksta. Kui ma mõtlen selle peale, et praegu öeldakse, et majandus langeb 2006. aasta tasemele, siis pole ju selle eelmise ajaga võrreldes midagi hullu lahti.

Ehkki neid kriise vist päris võrrelda ikka ei saa. Meie majanduskriis on praegu ülemaailmne nähtus, seetõttu ei peaks seda meie riigi suhtes kuidagi eriliselt esile tõstma. Me peaksime valima endale moto, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 27 korda, sh täna 1)