Kiviaiad ehitatakse öigetest kividest!

Kiviaiad ehitatakse öigetest kividest!

 

Kiviaedade korrastamine ning rajamine on igati austust väärt tegu, mida küll ep ole mötet takistada. Kasulik niiduki teradele, nii tegija kehale kui hingele, kui ainult möistusega, rahulikult teha.

Lagund aeda parandama asudes vöiks siiski olla hästi tähelepanelik.
Tegemist vöib olla väga vana (pole ime, kui üle 500 aasta) rajatisega, milles talletatud väga kaugete esivanemate kivikiri.

Kui praegusel ajal rahatöö enam nii väga tagant ei pressi, oleks meil köigil kohane pisut aega maha vötta ja teadmisi täiendada. Vahva, kui Saaremaa vöi Muhu muuseum korraldaks kiviaiatüüpide, väravate, müüritise jmt teemalise näituse.

Lagund aed annab teadmisi

Siis oskaksime paremini ära tunda muistset kivikirja, märgata aias mulkusid, leida paeplaatidest völvitud peidikuid, taibata mustast tammest postide päritolu ja otstarvet, taastada okupatsioonide ajal kinnilaotud väravakohad ning koobatid, laduda piirneva öuesillutise, teha vahet uuemal ja vanemal laotisel, leida eneselegi kena sobiva kivikudumi.

Paha ei teeks ka kogemuste jagamine ja ühised proovitööd kogenumate tegijate juhatusel. Sinna juurde vöiks käia väike öpetus, kuidas vana aeda üles pildistada, pärast vösaraiumist ning niitmist, kuid enne kivide laialiloopimist.

Küllap enese kätetööstki saab löpuks plöksu tehtud – aastate pärast hää näidata, millega keegi kuskil kandis hakkama sai.
Kaht asja võiks nende PRIA-tamiste juures arvestada. Esiteks, et ei laotaks umbe vanu väravakohti. Kui ei suuda väravat taastada, pangu kas vöi ajutine puutöke, sest need markeerivad vanu karjateesid.

Teiseks, et aia ladumisel nöuaks PRIA kokkulepet piirinaabriga, sest piiriaed on tegelikult naabrite ühisomanduses olev rajatis.
Sammaldunud kiviaed on ka tore vaadata, mis siis, et lagund. Loomi pole – vajadust ka mitte.

Looduskaitsest ja kiviaedade buumist

Hakkan kaugemalt. Vaada, soomlased on mitu aastat kulutand, et Euroopast saada öigus mitte maksta turba kasutamiselt fossiilkütuste maksu. Euroopas, kus rabad on peaaegu köik hävitatud ning järelejäänu looduskaitse all, arvatakse, et raba on taastumatu maavara. Aga ei ole, Soomes on rabasid niipalju, et seda tekkivat juurde ligi pool miljonit tonni aastas. Ja sommid said Euroopast oma öiguse kätte.

Sama lugu on kiviaedadega. Ja arhitektuuriga. Igal ajastul on loodud püsiväärtusi. Küsimus on vaid möistlikus määras. Vöi nagu mu pinginaaber Jüri Kuuskemaa ütleb, loomingulises temperatuuris.

Meri lihvib neid kive juurde, ja üldse mitte väga kaua. Pärast selliseid tugevaid kevad-talvisi torme, kui rand on veel läbi jäätund, on kogu järgneva suve merepöhi teravaid kivikilde täis. Olen seal lausa varbad veriseks löigand.

Meri lihvib kivid

Järgmisel suvel enam nii hull ei ole. Sama lugu on, kui veepiiri jälgida. Lained kolistavad väiksemaid kivikesi üsna jöudsalt edasi-tagasi (pane lainetusega körv vee alla, siis kuuled), seega meri lihvib pae kumeraks nii viie aasta jooksul, suuremaid lahmakaid ehk möniteist aastat. Olen huvitava kujuga kämblasuurusi kive möne ikka rannast kaasa vötnud ning kiviaa peale pannud, samuti on teinud külalised. Need lagunevad.

Iseasi on just veepiirilt korjatud paelahmakad. Need ei lagune ära.
Neid on kasutatud kohalikus arhitektuuris juba üsna vanades kihistustes, aga mitte massiliselt. Üksnes lävekivideks, aidaesises sillutises vöi mönes muus olulises kohas, kus inime tahab saada ümarust varba alla. Muu müürimaterjal on paeaugust murtud. Kumer kivi ei istugi müüri sisse.

Ajaproovile vastu pannud

Ümarad kivid vöivad aeda sattuda ka neist kivest, mis aastatuhandeid tagasi veepiiril olnud, näiteks pöllu pealt korjatuna. Nood on aja-, öieti külmaproovile vastu pidanud. Seega leian, et rannarahval on möistlikus ulatuses lubatav kumerkive rannast tassida, ütleme määral, mis inim- vöi hobujöul vöimalik. Nii on esivanemad ikka teinud. Aga loll on see, kes oma kiviaia tükkis uutest rannakividest teeb, see ju laguneb kohe ää…

Teine asi on mehhanismidega ranna rüüstamine, rannavallide muutmine killustikuks ning kivide äravedu suures mahus vöi nende poolt, kes sisemaa poolt küladest tulevad. Seda küll keelaksin. See, kas meie pölvkond vöib hiljem uhkust tunda vöi peab tehtut siiski häbenema, söltub mitte taastatud aia pikkusest, vaid hoolsusest ja asjatundlikkusest.
Raha tuleb ja läheb, sellest ei jää löpuks muud kui tolm, aga kivi jääb…

Vello Laanemaa
Austla küla mees

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 49 korda, sh täna 1)