“Sünnipäevapidu” teatris (5)

“Sünnipäevapidu” teatris

Sünnipäevalised Golberg (Maarius Pärn) ja McCann (Karl Kena) sünnipäevalast Stellat (Mairi Jõgi) mõrva sooritamisele õhutamas.

Möödunud nädalavahetusel oli saarlastel võimalus vaadata ja hinnata Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti VII lennu diplomilavastust “Sünnipäevapidu”, mille autoriks Nobeli preemia laureaat Harold Pinter. Peeter Raudsepa lavastus on tõeliselt kõva pähkel nii noortele näitlejatele kui ka vaatajatele. Siiski pakkus selle “pähkli” puremine mõlemale poolele tõelist naudingut.

Etendus oli pikk, kolmes vaatuses. Siiski polnud see miinuseks, sest istmik ei väsinud toolist, käekella puudumine ei tekitanud pahameelt. Laval toimuv oli mõistatus ja kes väidab vastupidist, see peab olema Pinteriga eelnevalt tutvust teinud. Loomulikult oli kavalehel Pinteri maailma tutvustatud ja me noogutasime mõistvalt kaasa. Ometi nägin etenduse lõpus saalist välja jalutamas kümneid inimküsimärke.

See Pinteri mõistatusliku maailma jälgimine ei olnud ajaraiskamine, vaid pinev mäng, mõistatuste lahtiharutamine ja siis jälle ummikusse jooksmine. Kord oli nii palju sõnu, et loobusid kuulamast, siis jälle nii vaikne, et teritasid kõrvu.

Usun, et see oleks olnud palju vaesem etendus, kui poleks olnud näitlejate, teksti ja dekoratsiooni/muusika nii täiuslikku sümbioosi. Kunstnik Krista Tool oli lavale loonud valge toa laua, toolide, kapi ja peegliga. See tuba muutus meie ees või sees süütuks pansionaadiköögiks, vulgaarseks sünnipäevapeopinnaks, inimolemuse salakäikude pealtkuulajaks-vaatajaks. Näitlejate kostüümid olid kui värviplekid ses valges, kuid üksildases pansionaadis.

Eraldi tahan veel rääkida paarist näitlejatööst. Lavastuses osales kuus tegelast – kolm mees- ja kolm naisnäitlejat. Igaüks joonistas oma karakteri meile nähtavaks, seejuures avamata oma tegelase identiteeti. Merilin Kirbits pansionaadipidaja Megina oli ausalt öelda üle aegade üks põnevamaid osatäitmisi. End ballikuningannaks pidav Meg tekitas vastuolulisi tundeid, olles kord tüütu ja inetu siblija, samas tekitades kaastunnet oma lapsetuses ja naiivsuses.

Palju huvitavamat karakteri lahtimängimist ootasin aga Maarius Pärnalt, kellel oli olemas Goldbergile omane juudi välimus. Terve õhtu ootasin temalt efektsust, aga seda ei tulnud. Seda rolli saaks kindlasti veel palju peenemaks ja iseloomulikumaks lihvida.

Lõpetuseks rõõmustan selle üle, et Viljandi teatritudengid on saamas aina nähtavamaks. Alati on triumfeerinud ju lavakad. Paraku oli eelmisel kevadel lavakunstikooli lõpetanud lend vist vähim kajastatud lende selle kooli ajaloos üldse.

Viljandi lõpetanutel tundub aga aina rohkem võimalusi olevat Eesti teatritesse tööle saada. Seega, inimesed, tulge teatrisse vaatama ka teatrikunstitudengite lõputöid, nii võite osalised olla mõne näitlejahakatise tähelennu alguspunktis. “Sünnipäevapidu” annab selleks võimsaid lootusi.

Piret Puusepp

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 32 korda, sh täna 1)