Äkki saaks üle väina tasuta? (30)

Äkki saaks üle väina tasuta?

 

Valimiste eel kerkib alati rohkem üles küsimus laevaühendusest mandri ja Muhu saare vahel. Kusjuures põhiline mure koos sillaehituse mulliga on ikka Suure väina teema.

Tegelikult on küsimus ühenduse pidamisest väikesaartega palju teravam, aga see ei ole valimisdebati jaoks nii atraktiivne. Aga nii suurtele kui ka väikesaartele pääsemise küsimus on toimiva ühenduse olemasolul tegelikult väga lihtsasti lahendatav.

Inimene peaks tasuta üle saama

Pikemat aega on välja käidud mõtteid, et sõit peaks saare püsielanikule olema poole odavam. Hiljutises Oma Saare artiklis kajastati poliitikute ideed, et reisijale võiks väinaületus olla tasuta. Kuna saare püsielaniku mõistet seadusandluses ei ole, pooldan ideed reisijate tasuta üleveost. Ja eranditeta. Maksta tuleks vara eest, mida üle veetakse.

Mitmes naaberriigis on laevaühendus saartega riigi poolt tugevalt subsideeritud, aga mitte päris kõigile. Minu teada on Ahvenamaal nii, et jalamehed, jalgratturid ja vist isegi mopeediga sõitjad saavad üle mere tasuta. Kes sõidab neljarattalisega, see maksab.

Kõikide subsideerimine käiks meil lihtsalt üle jõu ja lisaks sellele on laussubsideerimise vastu ka hulk maksumaksjaid. Aga kui toetada osaliselt, siis kuidas ja keda?

Kellele soodustused?

Arutelude juures on läbi käinud ka väljend: võrdse kohtlemise printsiip. Kuidas siis rahuldada mandri- ja saareelanike ning turistide vajadused, et samas oleks tagatud võrdne kohtlemine? Peaks kehtima põhimõte, et kogu meie riigis peab saama liikuda tasuta. Aga palun, jala saabki seda teha. Kes soovib liikuda kiiremini või oma isikliku neljarattalisega, siis seda ei peaks riik sajaprotsendiliselt kinni maksma.

Naaberriikides rakendatavaga mõnevõrra tutvudes ja teistpidi ise teema üle mõtiskledes olen jõudnud oma mõttekäikudes selleni, et võrdse kohtlemise printsiip oleks laevaühenduse puhul kõigile tagatud siis, kui kõik reisijad saaksid üle tasuta.

Siis ei oleks vahet, kas reisija on kohalik, mandrielanik, paljulapseline, pensionär, invaliid, vabariigi president, miljonär, sõjaväelane, elamisloaga välismaalane, turist, veteran või ameeriklane. Ja inimeste ülevedu on riigi poolt palju lihtsam ja odavam subsideerida kui toetada sõidukite omanikke või lugeda liinimeetreid.

Auto tasuta ülevedu on juba luksus

Mõnes mõttes on autoga väinaületus ju luksus. Ja kui soovid luksust tarbida ja oled võimeline probleemideta selle eest maksma või on selleks tõsine vajadus (ettevõtja veab kaupa, ekskursioonibussid, pere on koos kraami täis autoga jms), siis las käia!

Luksuse tarbimisest hullem veel on raiskamine. Kui pooltes sõiduautodes on vaid juht, siis on tühjade istmetega autoga laeva tekiala “kulutamine” ilmselge jama. Eriti sel juhul, kui järjekorrad kail on pikad ja mitmed inimesi täis autod jäävad maha seepärast, et üks mees oma maasturiga võtab eelisjärjekorda omades koha ära.

Selle asemel võiks ta oma teekonna bussiga ette võtta. Ka selles suunas tuleb mõelda, et laeva liinimeetreid peaks kasutama võimalikult säästlikult, sest kahanevad järjekorrad ja reisijate tasuta ülevedu aitaks sellele vaid kaasa.

Kuidas siis bussidega oleks? Peab olema samuti kaks võimalust: kas lähed laevale bussilt jala ja teisel pool väina samuti jala vastutulnud bussile või maksad selle eest, et bussiga laevale sõita.

Et bussipiletit ostes mõtled sellele, kas maksad oma osa selle eest, et bussi üle väina tahad saada, või ostad soodsama pileti ning käid natuke jala. Vene ajal, kui laevad olid väikesed, jäid paljud liinibussid sadamasse ja reisijad ruttasid kotte kaasa tirides laeva. Kas tänapäeva inimene on jalutum? Usun, et siis mitte, kui midagi tasuta saab.

See praktika ei ole näiteks Helsingisse sõites sugugi mingi küsimus, kuigi seal reisijapilet maksab, sest seda ei subsideeri kumbki riik. Maksad vähem, kõmbid mööda pikki koridore laeva, maksad rohkem, sõidad auto või bussiga laevale. Ja ei ole kuulda, et liinibussid laevu nii väga täidaks. Lihtne ja loogiline.

Ratsionaalsus muutub rahaks

Ise olen seni saartele liikunud mitut moodi. Kui perega ja auto on kraami täis, siis mõistagi koos autoga laevale. Kui olen üksinda, siis eelistan bussiga reisimist. Ja üsna tihti olen laevale läinud jalamehena nii Muhusse, Hiiumaale kui ka väikesaartele sõites. Iga kord olen läbi mõelnud, kuidas oleks kõige ratsionaalsem. Selles suhtes oleksin tasuta ülesõidu võimaluse kasutaja igal juhul. Mitte ainult koonerdamise pärast, vaid kas või üldise säästmise ja järjekordade lühenemise eesmärgil.

Ma ei mõtle enamasti rahalisest kasust – ka aeg ja puhtam loodus on omaette väärtused. Ja usun, et laevafirma ei peaks muretsema reisijate tasuta üleveo ja sõidukite üleveo vähenemise pärast. Tasuta ületuse maksaks riik kinni, rohkem rahvast iga laeva peal teeb samas rohkem kassat laeva restoranis, baaris, kioskis ja kaupluses. Kättejäänud piletiraha kipub laeval tavaliselt muuks tarbeks kuluma.

Laevaühendus ei võrdu maanteepikendusega

See, et laevaühendust saab defineerida kui maanteepikendust, tuleb ära unustada. Kas Tallinn–Helsingi või Rootsi-suunalise laevaliini puhul on samuti tegu euroliidu sisese maanteepikendusega? Meri on nii Soome lahes kui ka Suures väinas üks- ja seesama.

Ja mereületust saab kohalike jaoks subsideerida ka muudmoodi kui seadustes laeva parklaks või sõiduteeks nimetades. Ma ei pea õigeks, et riik toetab sõidukite ja kaubaveokite ülevedu. Mingil määral tekiks ka ülevedajate vaheline konkurents, kui riik maksaks kinni reisijate üleveo olenemata sellest, kes veab. Siis muutuks oluliseks nii mugavus, kiirus kui ka kvaliteet.

Ja tasuta väinaületuse peaks võimaldama kõikidele Eesti saartele mööda vett sõitvatele reisijatele, kui need on “kondiauruga” ja ei võta laeval rohkem ruumi kui ühe ruutmeetri. Ei tasuks siinjuures vaid saarlase ja hiidlase heaolule mõelda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 28 korda, sh täna 1)