Seitsmes kiri: selle kevade esimene

Seitsmes kiri: selle kevade esimene

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Tere!
Oled ju ka kogenud, et on mõned päevad, kus kõik läheb järjest halvasti. Nagu mingi kirjutamata seadus. Keegi pahandab, midagi kukub, inimesed räägivad üksteisest mööda, sajab külma vihma…

Ja siis on need teised päevad! Mul juhtus taoline tulema nädala alguses.
Hommikul hüppas päike tuppa sisse. Tükk aega mängis ta vastasmaja aknaklaaside peegeldustel, jalutas aeglaselt üha kõrgemale. Ja korraga tundus taevas päriselt sinine. Millal see viimati juhtus? Möödunud teisipäeval?

Raadiost tulid järjest ainult head lood, justkui oleks seal tööl minu teisik. Puudus vaid pühendus: järgmine tund aega mängime muusikat konkreetselt Liisule, kes sätib end toimetusse minema.

Kui tuiskasin tööle, eristusid rahvasummast mingid isemoodi inimesed. Erilised oma argisuses. Nagu see pisikene tirts, kes ema käekõrval tippis oma kombekate tibusammudega. Ise nii sisse mässitud, et nina vaevu välja paistis, aga ikkagi tõeline preili.

Toidupoe ees seisis triibulise salliga noormees, kapuuts külma peletamiseks pähe tõmmatud. Põues hoidis ta hellalt koera, sellist peene kondiga ja lühikarvalist. Milline vahva paar!

Hallis mantlis keskealine mees, portfell näpus, tõttas… Varajasele lõunale? Kohtumisele? Tema taga jooksis teine, peaaegu samasugune onkel. Kiirendas end eeskäija portfellini ja sikutas sellest. Võpatus. Ümberpöörd. Naer. Õlalepatsutus. Edasi läksid sõbrad juba koos.

Mõnikümmend minutit hiljem, olles endale lubanud, et hakkan taolisi väikesi tänavastseene kuhugi üles märkima, sõitsin liftiga üles ja noogutasin usinale sekretärile tervituseks.

“Kas sulle ei tundu, et täna on selle kevade esimene päev?” küsis kolleeg, vaadates kontorilaua taga istudes igatsevalt välja. Aimasin, mida ta mõtleb: kui saaks juba midagi mulda panna. Tõesti, kevade esimene päev. Veebruaris. Miks mitte seda uskuda?

Istusin minagi oma arvuti taha ja kõikide kohustavate e-kirjade hulka peitus üks, mis oli seal lihtsalt kiitmaks: minu arvates tegid tubli tööd! Oo! Suunurgad tõusid sentimeetri võrra, sest kes tavaliselt ajakirjanikku kiidab. Rohkem on meedia aadressil ikka nurinat (ja – paljuski põhjusega).

Päev venis pikaks. Tööl keerasin ukse lukku kell pool kümme. Kujundajate toast langes koridori veel valgust, ülejäänud korrus oli ammu tühi. “Aktuaalne kaamera” vaadatud ja päevasündmused läbi arutatud.
“Head õhtut!” soovis valvur sõbralikult noogutades. – “Jah, teile ka.”
“Ilusat tööpäeva lõppu!” poetasin kassapidajale, makstes väljateenitud šokolaadi eest. – “Aitäh!” Väsinud naeratus.

Kuu helendas pea kohal nagu linna suurim latern, kui kodu poole kõndisin. Telefon piiksatas sõnumit, mille lõpus sõnad “kallis oled”. Ja ma mõtlesin, et tegelikult… on ju kõik hästi. Olgu, jah, laias plaanis pole praegu hea aeg. Aga kitsamas? Lähedased inimesed on ligi. Töö olemas. Tervise pärast ei saa kurta.

Seda peab meeles hoidma, kas või üles kirjutama. Isegi raskel ajal tasub hoida pilk päikese poole.
PS! “Tead, ma ostsin täna ikkagi juba seemneid,” poetab kolleeg paar päeva hiljem. “Vara küll, aga…” Noogutasin. Tema ja minu jaoks oli kevade kolmas päev.
Päikest!

Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 19 korda, sh täna 1)