Loodushetk: Hakk on inimkaasleja

Loodushetk: Hakk on inimkaasleja

 

Iga aastaaeg ja koht lõhnab talle iseloomulikul viisil. Lõhna annavad enamasti massiliselt õitsevad taimed, hääletausta linnud. Kuressaare linn näiteks lõhnab suviti pärnade õitsemise ajal hullutavalt meeldivalt.

Helitausta moodustavad Kuressaares juba kaua aega hommikuti ja pärastlõunal vareste kraaksumine ja hakkide lärmakas “kjakk-kjakk”.
Hakk on seltskondlik lind, kes elab kolooniatena. Lapsepõlvest mäletan hakke enamasti kui kirikuümbruse linde. Inimestega kaaslevate lindudena on hakid end linnades ja teistes asulates ilusti sisse seadnud, sest leiavad siit sobivaid müürialuseid urkaid pesakohtadeks ja ka nokka jääb hõlpsasti miskit.

Talveks tuleb meile aga kindlasti ka põhja poolt lisa. Talvised linnud pole kindlalt sarnase käitumisega. Need linnud kogunevad öösiti kindlatesse ööbimiskohtadesse, kust nad hommikul jälle toituma suunduvad.

Hakid ei ole toidu suhtes eriti valivad, kuid eelistavad loomset toitu: putukaid ja nende vastseid, pisinärilisi, linnumune ja -poegi. Kahjurputukaid hävitades toob hakk inimesele kasu, kuid väiksemate lindude pesi rüüstates võib ta pidurdada nende pesitsemist. On tähele pandud, et lindude söögimajas ei maitse hakile päevalilleseemned, kuid maapähklid pistab muude seemnete vahelt põske.

Hakk (Corvus monedula) on varesest väiksem ja vilkam, üleni mustja, kõhu alt mustjashalli sulestikuga, pea osaliselt hall, silm helehall. Eestis arvatakse neid pesitsevat 30 000–40 000 paari. Hakk on osav lendaja, kes teeb tihti purilendu. Õhtuti ööbimispaikadesse kogunedes sooritavad parved tuult ja tõusvaid õhuvoole kasutades meisterlikke lennutrikke.

Veel on hakkidele omane midagi, mida inimesed oskavad üha vähem: hakipaar veedab kogu elu koos, isegi toitu otsitakse sageli paarikaupa.
Mõned haki rahvapärased nimed ka: kirikuhakk, haak, jaak, tsääk, väikevares, hakkvares, harjuvares.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 105 korda, sh täna 1)