Tallinnast Miku aiaväravasse ja inimesi loodusesse kutsuma (1)

Tallinnast Miku aiaväravasse ja inimesi loodusesse kutsuma

MIKU VÄRAV MAARIKAGA ON JUBA OOTEL: Rajatav pärandkultuuri teemapark tuleb Loona mõisa lähedale Viki–Karala vana raudteetammi äärde.

Olete aastaringselt teretulnud proovima ja taasavastama endisaegseid talutöid ja rannarahva toimetusi! Kellele? Sõpruskonnad, meeskonnad, naiskonnad, koolid, töökollektiivid, firmad jne. Millal? Aasta läbi, päevavalgel ja pimedas. Hea ilmaga: orhideematk maist augustini, giidiga ökomatkad Vilsandi rahvuspargis, rannikuretk Soeginina pangal, matk maailma otsa – HARILAID, Kiipsaare majakas, tõrv, lubi ja kiviaiad, paadiretk Vilsandile koos kohaliku giidiga, aerutame asustamata saarele! Kui sajab: kõiksugu kunstitööd (klaasimaal, portselan, viltimine, voolimine, villavabrik jne).

Nii kutsub Tallinnas sündinud ja seal veerandsada aastat elanud Maarika Toomel oma kodulehel ja piltpostkaardil inimesi Saaremaad avastama. Kolm aastat tagasi pealinnast vanaema koduradadele tulnud hakkaja naine on loonud Saaremaa tutvustamiseks oma firma, Pärimusmatkad nimi.
Turismialase kogemuse sai Saaremaa juurtega nüüdne Kihelkonna elanik Tallinnas.

Kolme aasta eest Saaremaale kolinud Maarika Toomel sattus kohe ajakirjanike ja kultuuriüldsuse tähelepanu alla, kui kutsus Kihelkonna kirikusse kontserti andma Bangkoki noortekoori. Vahva kontsert oli. Elamuse said nii pealtvaatajad kui ka esinejad.

Kihelkonnaga on endine tallinlanna end nüüdseks sidunud Sääse talu kaudu. Ehitatava kultuurimaja taha soetas ta vana maja, mida tasapisi ise ja meistrimeeste abiga uueks loob.

“Naabrimees Lembit rääkis, et siin olnud sõjaväekaubastu pood. Ta ise oli siit kommi ostmas käinud,” annab Maarika teada.
Mille pärast ikkagi pealinnas prestiižikatel ametikohtadel (Estraveli reisibüroo, Lahemaa rahvuspark) töötanud daam äkki päriselt Saaremaale otsustas tulla?

“Kuskil mingil hetkel tekib selline äratundmine ja elu ise lähebki seda rada mööda edasi. Mina tahtsin maale päris-päris ammu. Sain vanaemalt päranduseks jupikese maad ja nüüd ma siin siis olen. Tallinnas sündisid ja kasvasid minu lapsed. Nüüd nad käivad siin ja naudivad Saaremaal olekut, kuigi jah, seda loodustunnetust neile sisse saada on juba natuke keerulisem.

Mida kauem siin olla, seda rohkem märkad, et kõik läheb aina kaunimaks. Ilusamaks lähevad mitte üksnes asjad, mets ja loomad, vaid ka inimesed. Aina rohkem ja rohkem on mul olnud õnne kohata siin hingelt ilusaid inimesi – kullateraga inimesi, nagu Ellen Niit kirjutab,” räägib Maarika Toomel.

Tallinnas tehtu on Maarikal veel ergult meeles. Sedagi on tore meenutada. Estravelis töötades ajas Maarika Toomel ka Tallinna poistekoori reisiasju.
“Üks eksootilisemaid kohti, kuhu tollal oli viisat tarvis, oli Kanada. Me ei sõitnud Torontosse või Ottawasse, vaid Newfoundlandi saarele.

Laulupoistele oli viisa taotlemiseks vaja ingliskeelset mõlema vanema lubatähte. Samal ajal levis mitmel pool suu- ja sõrataud. Muret kõige selle ümber oli kõvasti, aga kõik õnnestus. Tegime poistekooriga reisi ka Bangkokki. Sealt minu sidemed Bangkoki kooriga alguse saidki. Muusikainimestega on asju ajada väga tore,” kõneleb koorilauljaid pikkadel reisidel juhtinud praegune pärimusmatkade juht.

Bangkoklastel oli Saaremaal väga põnev

Lõunamaalastel hakkas Kihelkonna kirikus lauldes külm. Keegi aga ei protesteerinud. Kindad pandi kätte ja rohkearvulise publiku ette tuldi jürikuu hakul toredas punavalges esinemiskostüümis. Pärast kontserti korraldasid vastuvõtjad unikaalse kiriku kellatorni lähedal külalistele lõkkeõhtu. Seal mängiti ringmänge ja söödi pirukaid.

“Mulle tegi natuke nalja see, et neile oli põhjamaale tulekuks selga antud õige õhukesed joped, millega meil oleks jaanipäevalgi külm. Nende jopede selja peal oli ingliskeelne kiri “Põhjamaale”. Tallinnas elasid nad poistekoori liikmete peredes. Kooripoiste emad ja isad panid siis ka oma külalised riidesse.

Uute emotsioonide rikas oli võõrastele ka reis parvlaeval. Väinas ujusid veel jäätükid. Nad pildistasid neid ja mul oli tunne, et nad ootasid, millal siis pingviinid välja ilmuvad. Nende jaoks, kes on jääd näinud ainult külmkapis või kokteiliklaasis, oli see ääretult suur elamus,” meenutab Maarika külaliskoori sõitu Saaremaale.

Kihelkonnal pakuti lasteaia juhataja kohta

“Arvan, et ma tean midagi rohkemat turismist ja kultuurist, aga elu läks nii, et Kihelkonnal pakuti tööd lasteaias. Hariduse poole pealt see klappis ja võtsin juhatajakoha vastu. Tagantjärele mõeldes, see oli üks kena aeg. Kogu kohalik informatsioon jooksis lasteaia juhatajale kätte.

Kõik olid minu vastu kenad, kõik tulid mind vaatama, sest olin ju ikkagi uus, mis sest, et lapsepõlves elasin suvekuudel Loona külas vanaema juures. Ega ma sealt siis alevi vahel kolamas käinud. Kasvasin siin rohkem metsas ja lillede vahel,” tuletab Maarika lapsepõlve meelde.

Suvekuudel, kui lapsed kodus, avas juhataja lasteaias kohviku. Seda nii kohalike inimeste kui ka arvukate külaliste jaoks. Kaua aega turisminduses tegutsenud inimesel oli valus vaadata, kui turistid ostsid kauplusest jupikese vorsti ja saia ning hakkasid siis vana kultuurimaja trepil sööma. Lasteaias oli korralik kõikidele nõuetele vastav köök, mis suvel kasutult seisis. Niisiis tekkiski uustulnukal idee lasteaias kohvik avada. Mõeldud-tehtud.

“Inimesed tulid appi ja hakkasime rõõmsalt tegutsema. Kohalikud kalamehed andsid kala, oma põllu pealt saime tuhlist ja Mai Suurpere küpsetas suurepäraseid pirukaid ning rahvast käis. Mina hüüdsin akna peal, et “Welcome to Kihelkonna!” ja jagasin neile turismiinfot. Tundub, et inimesed jäid rahule,” rõõmustab kunagine kohvikupidaja nüüdki.

Maarika meelest peaks Kihelkonnal igal juhul praegugi üks kena toidukoht olema. Ta on ise nõus selle tegemiseks kampa lööma.
“Kes nõus, teeme ära!” kutsub turismiarendaja inimesi kaasa lööma.
Lasteaeda juhtis Maarika poolteist aastat. Täpselt nii kaua, kui tööleping ette nägi. Süda aga kiskus ikka turismi poole.

Eesmärgiks kohalik kultuuripärimus ja loodus kokku köita

Nüüd on Maarika Toomel taas hoolega turismi arendamas. Tema meelest pakub Lääne-Saaremaa, tema praegune elukoht, selleks häid võimalusi.
“Eesmärgiks on kohalik loodus ja kultuuripärimus kokku köita ja inimestele söödavaks teha. Kahjuks on suur osa eesti maarahvast linnastunud.

Oskus loodusesse minna hakkab üha rohkem kaduma. See tähendab, et peaks olema ka selliseid, kes võtaks inimestel näpust või nööbist ja viiks nad loodusesse. Oma kogemusest võin öelda, et inimesed tulevad kaasa. Tore ju, kui keegi neid looduses juhendab. Koostöös rahvuspargiga ja kohalike ettevõtjatega, üldse kohalike inimestega meil see ka õnnestub.

Pärimusmatkad ongi selleks välja mõeldud, et õpetada inimest loodust tunnetama. Tähtis on, et me saaksime tagasi loodusetaju, et tekiks arusaam, et oleme ju alati olnud metsa- ja mererahvas. Inimene on osake loodusest, mitte üle looduse. Loodus saab ilma inimeseta hakkama, inimene aga looduseta mitte. Seda peaksime me kõik teadma ja looduses käies tunnetama,” arutleb matkajuht.

Praegu luuakse üleriigilist ökoturismi klastrit ja Maarika Toomel on selle üks asutajaliikmeist.
Saarlanna on käinud mandrimaal vastavatel konverentsidel oma kogemusi jagamas.

MTÜ Meremaa osaleb EAS-i konkursil “Eesti avastamata aarded”

Kaardistades Vilsandi rahvuspargi loodusturismi teenuseid, osalebki Meremaa sellel konkursil. “Meremaa on selliste “hullude” naiste ühendus. Katusorganisatsiooni koondusid inimesed, kes tahavad turismi vallas midagi saavutada,” teavitab Toomel.

Turismiarendaja arvates on selline valdkond nagu kaitsealad ja turism Saaremaa jaoks eriti olulise tähtsusega.
“Looduskaitse on siinkandis väga hästi korraldatud. Müts maha tegijate ees. Samas on loodusturism kaitsealadel Saaremaal sisuliselt olematu.

Julgen sellepärast niimoodi öelda, sest Karula ja Soomaa rahvuspargis on turismialane tegevus mitu korda aktiivsem. Katsume siis siingi loodusturismi edendada. Tahaksime, et tulevikus oleks Vilsandi rahvuspark tuntud ka kui loodusturismi sihtkoht, mitte ainult kui loodushoiukoht,” toob Maarika Toomel eesmärgi esile.

Oma maale rajab Maarika pärandkultuuri teemapargi

Vanaemalt saadud maatükile kavatseb Maarika Toomel rajada pärandkultuuri tutvustava teemapargi. Töödega on juba alustatud. Osa maad on raadatud. Teada on, kuhu tulevad püstkojad ja teised rajatised.

“Soomaal rabamatku korraldav Aivar Ruukel on kenasti öelnud, et kui maa ei kõlba metsaks ja põllumaaks, siis aitab see kindlasti turismi edendamiseks. Ja nii see ongi. Seiklusparki me ei raja. Sinna tuleb metsarada, mida mööda käies võib huviline tutvuda puude ja põõsastega, rohttaimedega, üldse ümbritseva loodusega, ka kiviaedade ja kividele kogunenud samblikega.

Jätsin metsa alla sinna paarkümmend aastat tagasi puistatud pudelihunniku, et inimesed näeksid – klaas ei mädane. See jääbki meie loodusesse. Minu maa peal on ka vanad täiskasvanud kruusaaugud ja vanad võimsad kiviaiad. Ligipääs pargile on vana Karala–Viki raudteetammi pidi. See on taas kord osa meie pärandkultuurist. Öeldakse, et vene värk, aga seegi on osake meie ajaloost,” mõtiskleb Maarika Toomel.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 64 korda, sh täna 1)