Raimu Aardam pole kindel, kas taevas oli enne sinisem

Raimu Aardam pole kindel, kas taevas oli enne sinisem

IGIPÕLINE VALLAVANEM: Raimu Aardam on üheks vähestest vallavanematest, kes on ametis olnud Eesti taasiseseisvumisest saadik. Eks mees ole siis ametit väärt, kui rahvas nii arvab.

Inimestel on selline komme, et oma elule tagasi vaadates muutuvad nad üldjuhul kuidagi vaikseks ja mõtlikuks. Raimu Aardam (57), keda me tunneme peaasjalikult Orissaare vallavanemana ja mehena, kelle amet juba nõuab oma arvamust ja julgeid väljaütlemisi, ei erine selles osas teistest.

Raimu Aardam on Leisi poiss. Nõmme külast, mis asub Purtsa ja Pamma piiri peal. Isatalust, kus elati isa Vladimiri, ema Aino, õe Leelo ja vend Jaaniga, polevat enam muud järgi kui saun.

Oma juttu sellest, mis oli enne, alustab ta Purtsa meestest. “Kui räägiti nendest kõvadest kaklejatest Purtsa meestest, siis minu isa ja onu mälestustes oli neid tuliseid kaklusi hulgi. Olid külapeod ja õlu ning sealsed mehed kukkusid väga kergesti nugadega vehklema,” meenutab Aardam asju, mis poisipõlvest silme ette tulevad.

“Mul on oma lapsepõlvest väga selgelt silme ees viimane kohtuistung, mis toimus tollases Pamma rahvamajas, kus peeti kohut ühe Purtsa mehe üle, kes oli oma nuga tarvitanud,” räägib Aardam. Täpsustuseks võib lisada nii palju, et noorele Raimule kanged Purtsa mehed siiski eeskujuks ei saanud ning mees tunnistab, et on elus vist ainult ühe korra kakelnud. “See oli tehnikumi ajal ning läks mul õnneks päris hästi,” ütleb Aardam, eitades, et ka tema vabal ajal nugadega vehkimist harrastab.

Töö oli loomulik nähtus

“Meil oli selge sott, et suvisel ajal pidi tööd tegema, see oli nagu traditsioon,” lausub Raimu Aardam, nentides, et tänapäeva noortel on selle töötegemisega veidi kehvavõitu. Pole hakkamist ja pole tegevust.

Tollal töötasid noored poisid näiteks õunaaias või siis lõhkusid ja saagisid kodus puid, tegid heina. “Need olid täiesti loomulikud tegevused. Igaüks tegi oma jõu kohaselt. Ma ei mäleta, et oleks olnud riidu selle üle, et mingi töö jäi tegemata,” räägib Aardam, tuues siiski ühe näite tööst, mida keegi eriti ei sallinud.

“Küll ma mäletan selgelt seda, et kartulikõplamine oli üks kurjavaimu jama töö,” jutustab ta. Et jamast tööst pääseda, kasutasid poisid kavalust. Üle kartulimaa käis mesilaste lennukoridor.

“Teatavasti kui üks mesilane sulle peale tuleb ja sa oled ta oma käe peal laiaks löönud, siis mürgi lõhn levib ja võid üsna kindel olla, et varsti on sul 10 mesilast kallal,” seletab Aardam. “No üsna tihti saadi see esimene mesilane kätte ja pärast seda oli vaba aeg…”

Ei pääsenud Raimu Aardam ka karjapoisiametist. Karjas käidi koos ühe vanema mehega, Jaagu Oskariga. “Ta oli juba vanem mees, aga mina jooksin kiiremini,” muigab Aardam. Pamma lauda umbkaudu 50 lehma jalutasid täiesti vabalt karjamaal ringi.

Karjapoisi töö oli lehmad karjamaale ajada ning neid joogikoha juurde viia ja pärast jälle tagasi tuua. Aardam räägib, kuidas aeg-ajalt oli lehmadega hullusti, kui need end ristikuädalat täis sõid, kuidas üks neist otsad andis ja teisi tohterdati.

Keskmise koolipoisihindega

Koolitee viis Aardami Pamma koolist Leisi ning sealt juba edasi Kehtnasse ja EPA-sse, mille mees lõpetas ökonoomika ja organiseerimise erialal.
Koolipoisina oli Aardam enda sõnul selline keskmise koolipoisi hinde mees. “Mulle meeldis füüsiline pool, kehaline oli alati normis ja laulmine,” loetleb ta, nimetades veel bioloogiat ja tööõpetust.

Kehtnas õppis Raimu Aardam sellise keerulise nimega eriala nagu agromelioratsioon, mis lahtiseletatult on agrotehniline maaparandus. Eriala valik oli Aardami sõnul selline alateadlik tegevus, kuna enne tehnikumi minekut sai suvel sarnase töö peal hobusega torusid veetud.

“Ma jälgisin seda mahamärkimist ja seda tööde organiseerimist – kuidas ja kuhu toru vedada ja kes kamandab.” Selles, et pärast kooli Saaremaale tagasi tuleb, oli ta enda sõnul kindel olnud. Ülikooli lõpetas ta kaugõppes juba siis, kui Saaremaal töötas.

Mõisast sai töö ja naise

Aardam meenutab, kuidas ta pärast tehnikumi esimest päeva Pöide EPT-sse tööle läks, oma punase Jawa 350-ga. Kontor, mis asus tollal Oti mõisas, on Aardamil enda sõnul siiani silme ees. “Tuba oli paksu sinist suitsu täis, kõik tõmbasid kõvasti tubakat ja mu esimene ülemus istus natuke pimedamas nurgas ning aknast tuli päikesevihk otse tema peale.” 

Oti mõisast sai alguse Aardami karjäär ja kaudselt ka pereelu. “Mind pandi Oti mõisasse korterisse, Maret (tulevane abikaasa – toim) elas samas allkorrusel.”

Töötada jõudis Raimu Aardam Pöide EPT meistri, töödejuhataja ja jaoskonnajuhatajana. Nüüd aga on juba pikka aega Orissaare vallavanem olnud.
Allkorrusel elanud Mareti kosis mees ära ning tänaseks päevaks on paaril kolm last – Kärt, Ott ja Priidu.

Töötähised

Tööst rääkides tuleb välja, et praegune tööandja on Raimu Aardamil elus alles teine. Kõigepealt tuli palk EPT-st ja nüüd Orissaare vallavalitsusest.
Tähtsamatest tegemistest tuleb Aardamil kohe meelde ja keelele EPT ajal ehitatud polderpumbajaam, milliseid tänapäeval enam ei ehitata, kuid tollal oli see ehituslikus mõttes väga keeruline asi.

“Me läksime viis ja pool meetrit maa alla. Tolleaegse tehnika juures oli see meeletus,” meenutab mees, lisades, et ei pääsenud nad ka avariidest. “Hommikul tuled tööle ja kõik on triiki vett täis, ainult õlilaigud paistavad. Traktorid ja kõik muu oli seal all vees.”

Raimu Aardamil on olnud õnn (või õnnetus?) olla ühe valla eesotsas iseseisvumisajast saadik. Seega on mees läbi teinud kõik muutused, mis ühe valla arenguga kaasas käivad. Ta räägib pikalt-laialt aleviku kaugküttesüsteemi loomisest, Maasilinna kaitsmisest ja taastamisest ning Orissaare spordihoone ehitusest. Kõik need projektid on Aardamile kui oma kätetöö.

Mees tunnistab, et on kodus liigse tööloleku tõttu võtta ka saanud. “Et töö on nagu perest eespool olnud. Kuigi ma seda ise niimoodi ei taju,” mõtiskleb ta. “Mul on olnud palju selliseid tegemisi, kus mul oli suur vastutus ja neid asju tuli isuga teha, ega see pole lihtne olnud.”

Vallavanemana üle tööaja kabinetis istumist mees eriti ei mäleta, kuid paratamatult toob selline ametikoht kaasa mitmesuguseid kohustusi. Mandrilkäike ja muid äraolemisi. “Vahel saan ikka abikaasa käest tõreleda selle eest, et ei läinud oma poisile kohe pärast esimest kutset haiglasse järele,” muigab mees.

Kui meel on must, siis läheb metsa

Selge on see, et 24 tundi ööpäevas tööd teha ei saa ning kuidagi tuleb ka aeg maha võtta. Raimu Aardam räägib, kuidas ta Orissaares on endale ehitanud paargualust juba nii kaua, et ei mäletagi enam, millal pihta hakkas. Alguses oli paekivimüür, siis kamin, nüüd peaks katuse ka peale saama. Kaminat on ta juba kaks korda ümber ehitanud.

“Esimene ei meeldinud, teine ei töötanud nii nagu vaja, kolmas kord oli kõik kena,” pajatab vallavanem vaba aja tegemistest. Lisaks ehitamisele nokitseb mees jõudumööda, kui tahtmine peale tuleb, vanade uste ja muu sellise restaureerimise kallal.

Kalalkäimise pisik on poegadele üle kandunud ning nüüd eelistab Raimu Aardam ise pigem jahil ja metsas käimist.
“Jahilkäimisel on see eelis, et sa satud hoopis teise keskkonda,” selgitab ta. Seda vaheldust leiab ta ka kunagi tema vanatädile ja nüüd talle endale kuuluvas metsas käies ning toimetades. See pidi aitama ka siis, kui meel must on.

Enne ja nüüd

“Ega ma oma põhimõtteid palju revideerima ei ole pidanud,” mõtiskleb Aardam selle üle, milline ta oli enne ja milline on nüüd, ning lisab: “Minu jaoks on alati olnud tähtis vajadus tööd teha ja teha seda korralikult.” Toob näite, et head pottseppa on alati vaja olnud. Olgu riigikord milline tahes, hea töömees saab ikka leiva lauale.

Ideoloogiliselt on siiski tulnud üht-teist ümber vaadata. Sotsialismiajal sa paratamatult pidid teistmoodi ja teistsugustel alustel elama. “Ma olen mõelnud, et mida me tol ajal uskusime, aga see oli ideoloogiline töö,” selgitab ta.

“Inimesed on muutunud, arusaamad on muutunud,” räägib Aardam, et lapsepõlvest saadik on elu-olu muutumine olnud meeletu. Aeg on ümber saanud tema arvates ka sellel tundel, mida inimesed tundsid, kui Eesti vabaks sai, sel rõõmul.

Muutumatut on Aardami sõnul vähe. Siiski leiab ta, et kodukülla minnes ja mõne vana mehega vesteldes tajub ta, et kõik need maailma raputanud muutused on nende jaoks siiski suhteliselt väikese tähendusega.

“Mul on silme ette jäänud, kuidas me jooksime põlluvaheteed pidi, kus rukkipõld oli mõlemal pool. Ja just see sinine taevas ja need üksikud pilved ja lainetav rukkiväli. Kas tol hetkel taevas nüüd sinisem oli? – sest ka praegu on sinist taevast küll ja küll,” ei ole Raimu Aardam päris kindel, kas enne oli ikka täiesti teistmoodi kui nüüd.


KES ON PILDIL?

Raimu Aardami tundis ära üsna mitu inimest. Loosiõnn naeratas Elvi Metsniidule. Temale kuulub Saaremaa rahvamuusikute CD- plaat “Sulev Mägi. 21 lõõtspillilugu”. Auhinna saab kätte Oma Saare toimetusest.

Täna avaldame taas ühe noore mehe pildi (klõpsa, et näha pilti), kellest tuleb juttu järgmisel korral. Kas tunnete ära?

Vastused saata Oma Saare toimetusse Tallinna tn 9 või meiliaadressil aili.kokk@omasaar.ee . Seekord loosime välja Alduri CD “Mõtisklus”.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 101 korda, sh täna 1)