Genotsiidioht ei ole maailmast kadunud

Genotsiidioht ei ole maailmast kadunud

PÕGENIKUD: Sajad Birma Rohingya inimesed on merel kaduma läinud ning veel rohkem on uppumisohus pärast seda, kui Tai võimud keeldusid Rohingya põgenikele varjupaika andmast ning saatsid nad tagasi.

Jaanuari viimasel nädalal möödus tänavune holokaustipäev muude sündmuste taustal üsnagi märkamatult. Võib-olla on märkamatuse taga asjaolu, et juba 2003. aastast, mil koolides holokaustipäeva meeles peetakse, käisid vaidlused selle üle, kas ja mida siis ikkagi mälestatakse – kas juutide hävitamist või kõiki hävitatud rahvaid. Justkui see määraks, kas me tunneme kannatanutele kaasa või mitte.

Eestis nimetatakse 27. jaanuari holokausti ja teiste inimsusevastaste kuritegude ohvrite mälestamise päevaks. (See on päev, mil Nõukogude väed 1945. aastal jõudsid Auschwitz-Birkenau surmalaagrisse.)

Ajaloolane Christopher Browning on holokaustist rääkides kokku võtnud iseenesestmõistetava: “Lõppude lõpuks toimus holokaust ikkagi sellepärast, et ühed inimesed tapsid teisi inimesi – suurtes kogustes ja pikema aja jooksul.”

Ehkki iseenesestmõistetav, on uskumatu, et ka meie kaasajal ei ole genotsiid ja inimeste massiline hävitamine kuhugi kadunud.
Genocide Watch (Genotsiidivalve) on organisatsioon, mis soovib maailmas toimuvatele potentsiaalsetele genotsiididele tähelepanu tõmmata ning genotsiide ja massimõrvu peatada ja ära hoida. Selleks hoitakse maailma sündmustel silma peal ja kogutakse kohtadel andmeid.

Kuna Genocide Watch eristab sõja ajal toime pandud massimõrvu sõjategevuse käigus tapetutest, väidab organisatsioon, et 20. sajandil hukkus genotsiidide ja massimõrvade läbi rohkem inimesi kui kõigis sõdades kokku.

262 000 000 hävitatud inimelu

Massimõrvade ohvreiks on nende arvestuse järgi langenud 25 miljonit hiinlast, 25 miljonit venelast, 6 miljonit slaavlast, 6 miljonit juuti, 3 miljonit ukrainlast, 2 miljonit põhjakorealast, 2 miljonit inimest Sudaanis, 1,7 miljonit Kambodža elanikku, 1,5 miljonit Bengali elanikku, 1,5 miljonit armeenlast, 1 miljon igbot, 800 000 inimest Rwandas, 500 000 Indoneesias, 500 000 Ugandas, 250 000 Burundis, 250 000 mustlast, 200 000 inimest Guatemalas, 200 000 Ida-Timoris, 10 000 Kosovos.

Veelgi tõsisemad arvud on kokku löönud ajalooprofessor Rudolph Joseph Rummel, kelle raamatus “Death by Govern-ment” (Surm valitsuse käe läbi) tuuakse eelmisel sajandil erinevate võimude tegutsemise läbi massiliselt hukkunute arvuks 262 miljonit inimest.

Kui armeenlaste genotsiidi ja holokausti toimumise ajal maailma üldsus eitas toimuvat, siis tutside tapmise ajal teati, mis toimub, kuid vaieldi definitsiooni üle, kas tegu on genotsiidiga. Kui on genotsiid, peab maailm ÜRO genotsiidivastase konventsiooni järgi konflikti sekkuma.

Hetkel Darfuris toimuv rahva hävitamine on genotsiidiks tunnistatud, piirkonda saadeti ka rahuvalvajad ning Sudaani presidenti soovitakse rahvusvahelises kriminaalkohtus inimsusevastaste kuritegude eest süüdi mõista. Sõjaväe ja janjaweed’i (tlk “püssiga mees hobuse seljas”)poolt ette võetud rahva hävitamine ei ole siiski lõppenud.

Genotsiididega tegelemise teeb keerukaks asjaolu, et enamasti on tegu ühe riigi militaar-jõudude poolt enda rahva vastu kordasaadetuga.
Kaasaegsed genotsiidi- ja võimalike massitapmiste kolded

Sudaan

Hetkel peabki Genocide Watch kõige tõsisemaks olukorda Sudaanis. Arvatakse, et kokku on seal mõrvatud kaks miljonit inimest, kusjuures alates sellest ajast, mil USA valitsus tunnistas, et Sudaanis pannakse genotsiidi toime, on hukkunud veerand miljonit inimest. Üle kahe miljoni on olnud sunnitud oma elukohtadest lahkuma, umbes neli miljonit inimest vajab humanitaarabi.

Sudaani valitsusväed ning janjaweed’i võitlejad hävitavad kohalikke rahvaid ja ajavad neid süstemaatiliselt, külade kaupa oma kodukohast minema. Sõjavägi toetab lennukitelt ja helikopteritelt pommitades, janjaweed rüüstab maa peal linnu, külasid ja põgenikelaagreid, tappes mehi, vägistades naisi ja tüdrukuid ning mürgitades kaevusid.

Tšaad

Sajad tuhanded on Sudaanist põgenenud üle piiri Tšaadi. Tšaad omakorda on Sudaani süüdistanud “genotsiidi eksportimises piiri taha”. Sudaani väed tungisid üle piiri kavatsusega kukutada Tšaadi president, et asendada ta väejuhiga, kes on sealkandis tuttav mõrvade, tapmiste ja rüüstamistega. New York Times’i ajakirjanik Nicholas Kristof märgib, et Sudaan näib väga sihikindel oma soovis laiendada genotsiid ka Tšaadi.

2007. aastal on piiril elavate tsiviilinimeste tapmised küll vähenenud, kuid need toimuvad siiski jätkuvalt. Valitsus ei suuda ega soovigi neid kaitsta.
Human Rights Watch’i andmeil on viimase kahe aastaga vägivalla tõttu riigi idaosas kodudest lahkunud 180 000 elanikku. Valitsuse võitlejad ja mässajad käivad põgenikelaagrist pidevalt vägivaldselt lapssõdureid värbamas.

Zimbabwe

Genocide Watch ütleb, et Zimbabwes ei ole genotsiid mitte sündmus, vaid protsess. 2005. aastal alustatud operatsioon Murambatsvina on jätnud kodutuks ligi miljon inimest ning 2,4 miljonit tunneb selle tulemusi oma nahal. Riik ja sõjavägi terroriseerivad rahvast, opositsiooni pooldajaid arreteeritakse ja vägistatakse ning saadetakse koonduslaagritesse.

Arreteeritud võimuvastaseid jääb kadunuks ning tapetakse. ÜRO on hoiatanud, et nälja ja haiguste tõttu hukkunute arv jõuab varsti nelja miljonini.

Birma

Birma rahvas on Kagu-Aasia kõige rõhutum rahvas, keda valitseb sõjaväeline hunta. Etniliste vähemuste kallal sooritatud kuriteod, naiste massilised vägistamised, küüditamised, kohtuta hukkamised, laste sõjaväkke värbamine ja sunnitöö on vaid väike osa paljudest inimõiguste rikkumistest seal. Sõjavägi kasutab kohalikke inimesi miiniväljade puhastamiseks. Kahe aasta jooksul on ümber asustatud 40 000 inimest ning laagrites elab 150 000.

Ehkki riigil on rikkalikud maavarad, on rahvas vaene.
Birma sai rohkem tähelepanu umbes aasta eest, kui sõjavägi peksis protesteerivaid munkasid. Arreteeriti 3000 munka.

Usbekistan

Usbekistani valitsus kasutab islamiterrorit ettekäändena, et suruda maha rahva seas leviv rahulolematus. Kui Taškendis plahvatas mõne aasta eest mitu lõhkekeha, teatas president Karimov, et ta on valmis rahu nimel mõned elud ohverdama. Ehkki saadi aru, et jutt käib terroristidest, arreteeriti järgnevalt üle 7000 inimese, kes kuulusid võimalikku opositsiooni.

Kenya

Kenya 2007. aasta valimisvõitluste ajal sagenesid rahvustepõhised tapmised igapäevaseks. Presidendikandidaadid olid kahe erineva etnilise grupi esindajad. Inimesed ei saanud rahulikult ringi liikuda, neid peeti kinni, tiriti autodest välja ja kontrolliti dokumente. Kui selgus nende kuuluvus valesse gruppi, nad tapeti. Kenya puhul ei ole kinnitatud genotsiidi, kuid rahvusepõhisest tapmisest on selleni vaid üks tilluke samm.

Burundi

Burundi elanikud on pidanud sõdu, genotsiide ja türanniat taluma üle poole sajandi. Suuremad genotsiidid toimusid seal 1962. ja 1972. aastal, mil tutsid tapsid terve põlvkonna jagu noori haritud hutusid.

Hukkus vähemalt 150 000 inimest. Pärast 90. aastate keskel peetud kodusõda on relvastatud mässuliste rünnakud muutunud pidevaiks. Õnneks on olukord paranemas ning põgenikelaagreid on hakatud vähehaaval sulgema ja rahvas saab koduküladesse tagasi pöörduda. Samas jätkuvad mõnel pool piinamised ja tapmised.

Sri Lanka

Tamili Tiigrite ja Sri Lanka valitsuse vaheline sõda ei hooli tsiviilelanikest. Neid tapavad mõlemad pooled ega lase humanitaarabitöötajatel tsiviilelanikele appi minna. Valitsusväed hukkavad inimesi, rahvast jääb nende aladel kadunuks või aetakse elama ohtlikele aladele. Tamili Tiigrid sunnivad lapsi sõdima ning tapavad opositsiooni pooldajaid.
2006. aastast, mil vaherahu lõppes, on tapetud sadu inimesi ja sajad tuhanded on pidanud kodudest lahkuma.

Etioopia

Etioopias on olukord inimõigustega kehv. 2007. aastast on tuhanded Etioopia sõdurid sõdinud koos Somaalia sõduritega. Valitsusväed vägistavad ja piinavad inimesi, põletavad maha külasid. Osas regioonides pannakse toime massilisi arreteerimisi ja kohtuta hukkamisi. Etioopia väed on pommitanud tsiviilasulaid ning 2007. aastal jäi koduta 400 000 inimest.

Gaza

Gaza konflikt on pikk ja lõputu. Pärast pooleaastast vaherahu, kui Iisrael eelmise aasta lõpus Gazat taas pommitama hakkas, on seal hukkunud üle 1200 inimese. Lisaks sõjaväelistele objektidele pommitasid Iisraeli sõdurid koole, mošeesid ja tsiviilelanike kodusid.

Selle tegevuse käigus jäi vahepeal 400 000 Gaza elanikku veeta, hävitati 4000 maja ning 20 000 elumaja sai tõsiseid purustusi. Üle 50 000 inimese kaotas oma kodu ning selle aktsiooni ühe tagajärjena on välja toodud, et 80% elanikest ei saa ilma välise abita ellujäämisega hakkama.

Lõpetuseks tasub üle korrata ajaloolasele Browningule omistatud ütlus, et lõppude lõpuks toimub see kõik ikkagi sellepärast, et ühed inimesed tapavad teisi inimesi – suurtes kogustes ja pikema aja jooksul. Võib-olla siin toodud arvud näivadki vaid lihtsalt suured arvud, kuid neist igaühe taga on inimelud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 33 korda, sh täna 1)