Aino Lember – 85-aastane naerusilmne daam (1)

Aino Lember – 85-aastane naerusilmne daam

ENNE JA NÜÜD: Aino elus on olnud ebaõiglaseid ja raskeid hetki, aga ta on õnnelik, soe ja terane just siin ja praegu…

1924. aasta 8. veebruaril sündis Kärla vallas Kuusiku talus elanud Rahumeelte perre tüdruk, kelle nimeks sai Aino.

Aino sündis tublisse perre. Isa Ado oli kuldsete kätega küla usaldusmees, ameti poolest piirivalvur. Ema tõi ilmale 8 last: 4 poissi ja 4 tüdrukut. Aino mäletab, et ema oli ikka öelnud, et palju lapsi on vaese pere õnn. Loomadega majapidamises oli iga kätepaar vanematele suureks abiks.

Lapsepõlv

Koolis käis Aino Randveres. Koolitee oli 5 kilomeetrit pikk, mida ikka jalgsi sai käidud. Ainult talvel külma ja paksu lumega viis isa hobuse ja reega. Suviti, kui koolivaheaeg oli, käis Aino Ilplas ja Hakjalas jõukamates peredes majapidamistöödel abiks, et oma perele toitu juurde teenida. Aino meenutab kelmikalt, kuidas tema küpsetatud saia perenaise omast palju hõrgumaks ja pehmemaks peeti.

Venemaa

1940. aastal lasti Eestisse sisse venelaste väed. 1941 tegi Aino isa vapra otsuse saata oma pere sõja jalust ära Venemaale. Aino ema ootas siis oma kaheksandat last. Isa jäi Eestisse. See oli juulikuu ja Aino räägib, kuidas neil vedas, et sel pikal teel oli rongis võimalus vett juua ja neid ei valvanud püssimees.

Lõpp-peatuseks sai Magnito-gorsk, kus asuti elama sealsesse eestlaste kogukonda. 17-aastane Aino ja vend Arno said tööd kolhoosipõllul, kus Aino põldu kündvaid pulle ja lehmi talitas. Ainol leidub häid sõnu ka sealsete venelaste kohta, kes andsid lastele vahel head rammusat koort piima pealt.  

Siiani valmistab Aino Magnitogorskis õpitud viisil piimasuppi sateruhat, mida nüüd tema lapselapsed isukalt söövad. Eestlased olid võrreldes laiskade venelastega kiired ja eeskujulikud töötegijad, nii polnud brigadirid kiidusõnadega kitsid.

1945. aasta jaanuaris avanes võimalus Eestimaale tagasi pöörduda. Asutigi koduteele. Kaheksast lapsest naasis koos emaga koju seitse. Vend Arno on maetud Venemaa steppi.

Tagasi kodus

Naasnuna asuti elama oma armsasse Kuusiku tallu. Hea naaber oli elus hoidnud nende loomad ja maja oli suuremast laastamisest pääsenud. Elu läks edasi, kahjuks aga ilma isata. Kodus tuli matta ka väike õde Laine.
1949. a veebruaris toimunud külakolhoosi nõupidamisel valiti Aino Järve kolhoosi esimeheks, olgugi et ta ise sellele alguses vastu oli.

Aino julgus, pealehakkamine ja töökus olid inimestele teada. Sellest ajast mäletab Aino palju toredaid kolleege. Üldse on tema suurepärane omadus näha ja aimata inimeste häid omadusi ääretult eluterve.

Aasta pärast pandi Aino Sauvere külanõukogu esimeheks ning 1951. aastal kutsus Erna Salumäe ta põllumajandusinstruktoriks. Ainol olid oma piirkonnad, kus ta jälgis kolhooside tööd ja tulemusi. Toimusid kolhooside liitmised ja ümberorganiseerimised. Maal käidi jalgsi, hääletades ja jalgrattaga. Töö sai alati korralikult tehtud, ilma nurisemata.

Küll aga tunnistab Aino, et temagi ei pääsenud ülekuulamisest. Nimelt elas Ameerikas Aino ristiisa, kes talle kord kirja saatis, milles ta ristitütre üle uhkust tundis. Ajad olid aga sellised, et suhtlust välismaaga peeti riigireetmiseks. Kahtluse alla sattunud Aino pääses tänu oma nutikusele ja ausameelsusele.

1953. aastal suunati Aino kolmeks kuuks Pidulasse Partisani kolhoosi esimeheks. Kolmest kuust sai viis aastat, mille sisse jäi ka poeg Olegi sünd 1957. aastal.

Enne pensionilejäämist jõudis Aino töötada veel teedevalitsuses, lihakombinaadis, mööblipoes ja miilitsas valvurina. Et peret toita, ei öelnud Aino ära ühestki tööst. Oli aegu, kus tuli töötada nii päeval kui ka öösel.

Õnneks oli lapsehoidmisel abiks armas ema, keda poeg Oleg mammaks kutsus. Noorena juba väga iseseisev ja mitmekülgne spordipoiss Oleg, kellel nüüd juba endal täiskasvanud poeg ja tütar ning 8. klassis õppiv väiketütar, kiidab muheledes siiani ema praekartuleid ja ahjusütel küpsetatud kalavormi, aga ka ema joonistatud hobuseid.

Eatu Aino

Praegu elab Aino Kuressaare linnas ja jagab korterit õde Leidaga, kellega on mõnus poliitika ja teiste päevateemade üle arutleda. Ollakse teineteisele abiks ja seltsiks. Tihti loeb Aino raamatuid ja käsitööst eelistab heegeldamist. Loomulikult on talle suureks abiks poeg Oleg, arstist minia ja lapselapsed.

Kuulates Ainot, saad aru, kui eatuna mõjub see 85-aastane naerusilmne daam. Kui noor ja elujõuline on see hing, mis ärevalt oma juubelit ootab. Aino elus on olnud ebaõiglaseid ja raskeid hetki, aga ta on õnnelik, soe ja terane just siin ja praegu…

Piret Puusepp


Poeg Olegilt emale

Ema, kui mina kord suureks saan…

No kus see poiss on? Toit jahtub ja koolitükid kõik tegemata! Ema avab akna ja kuulatab. Aia tagant tiigi pealt kostab poiste hõikeid ja plekk-karbi kolinat, kuuvalgel käib äge jäähokilahing, kindlasti viimased minutid. Ema teab, et tühja kõhuga kaua vastu ei pea, suleb akna ja jääb ootama.

Peagi kostavad trepilt rasked sammud, midagi lendab kolisedes trepist alla, siis avaneb uks ja lävel seisab kauaoodatud poeg, uisud viltu jalas, riided üleni märjad, nina tatine ja otsa ees sinine muhk…

Võtan kiiresti uisud alt, märjad riided seljast, tõmban kuivad püksid jalga, nuuskan nina ja tunnen, kuidas ninna jõuavad isuäratavad toidulõhnad. Istun kiiresti laua taha ja juba ema tuleb, piimasupp taldrikul – sateruha, minu lemmiksupp. Söön kiiruga, sest vaja on veel õppida.

Sel ajal kui ema riideid kuivatab ja ootamatult sokki tekkinud auku kokku nõelub, on minul matemaatika tehtud, jääb veel lugemine-jutustamine selgeks teha ja siis üks pilt joonistada. Loen, silm hakkab vaikselt kinni vajuma, uni võtab võimust.

Tunnen, kuidas ema aitab riidest lahti võtta ja mind voodi poole suunab, teki peale paneb ja ütleb: “Jää nüüd magama, hommik on ikka õhtust targem.” Seda ei peagi enam ütlema, sest juba ma magan. Hommikul ärgates loen kiiresti oma tükid ja tõesti, emal on õigus, hommikul jääb kõik nagu iseenesest meelde ja oma suureks üllatuseks märkan laual joonistuslehte, millel kappab ilus hobune, nii tõepärane ja loomulik, et mine või paitama. Jah, joonistada ema oskab! Ja nüüd kiiresti kooli.

Nii mööduvad kuud ja aastad. Ema teab, et õhtuti, kui poega kodus pole, ei ole ta kindlasti kuskil paha peal, vaid suusatab lossivallidel uusi radu sisse või viimast ringi ümber pargi. Ema teab, et lõpuks on tühi kõht see, mis poja koju toob… ja juba kostavad trepilt rasked sammud.

…kas sa siis tuled mu juurde?
Istud mu voodil ja jutustad,
uni kui silmad mul suleb.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 119 korda, sh täna 1)