Kriisist ülesaamise võti on usaldus (10)

Kriisist ülesaamise võti on usaldus

 

Ennemuistsel ajal kutsusid saarlased hätta sattudes või välisvaenlasega võitlemiseks appi Suure Tõllu. Suur Tõll tuli kohe. Liigseid küsimusi küsimata lahendas ta kriisi. Sellega täitis ta oma igapäevast kohust olla väärikas ja usaldusväärne juht oma rahvale.

Tänapäeval võib rahvas juhti appi hüüdma jäädagi. Juht appi ei tule, vaid hõikab kõrgest kantslist vastu: “Mis kriisist te räägite, pole siin mingit kriisi. Ärge tekitage ilmaasjata paanikat. Meil läheb hästi!” Oma rahva mitte kuulamine ja ignoreerimine võimendab aga kriisi alati.

Majanduse peab aitama uuesti üles vedada usaldus

Tänane kriis ei ole ainult majanduslik, vaid on ka moraalne usalduskriis. Praeguse valitsuse ebaadekvaatne käitumine ei aita meil ületada ei majanduslikku ega ka usalduskriisi. Majanduslikku kriisi on väga raske ületada taastamata usaldust riigijuhtide ja kodanike vahel.

Usalduse olulisust on rõhutanud ka koalitsiooni oma mees, Eesti Panga president Andres Lipstok, kes 30.12.2008 antud intervjuus ERR raadiouudistele ütles: “Majanduse peab aitama uuesti üles vedada usaldus…” Miks teda valitsuses kuulda pole võetud, mina ei tea.

Päev-päevalt tundub mulle aina enam, et tänased riigijuhid teevad kõik risti vastupidi usalduse taastamisele. Pigem panustatakse vaenlase võrdkuju leidmisele, mis Eesti juhtiva sotsiaalteadlase Mati Heidmetsa sõnul kipub ikka keeruliste aegade puhul esile kerkima. Mati Heidmets on julgenud avalikult ja asjalikult kritiseerida tänast koalitsioonipoliitikat. Kritiseerimine ei ole jäänud karisuteta, koalitsioonipoliitikud on talle otsaette kleepinud punaprofessori sildi.

Vaatame lähemalt, kuidas Reformierakonna, IRL-i ja sotside liit erinevatesse ühiskonnagruppidesse usaldamatust süstib ning vaenlasi otsib.

Riigi usaldamatust rahva vastu on tundnud nõrgemad ja eakamad

Usaldusväärsust riigi vastu ei kasvatanud kindlasti Maret Maripuu suhtumine pensioni kojukande ja puuetega inimeste toetuse õigeaegselt väljamaksmise probleemi. Probleemi salgamine, alluvate süüdistamine probleemi tekitamises ning üleolev suhtumine vastutuse võtmisse tekitas tunde, et oleme tagasi ajas, kus ametipostilt lahkuti ainult jalad ees. Ma väga loodan, et enam ei tule Eestis sellist aega, kus pensionärid peavad kartma pensionist ja puuetega inimesed toetusest ilma jäämist.

Usaldamatust on eakamad inimesed saanud tunda ka suures korruptantide jahis, mida valitsus trummipõrina saatel peab. Riigi peaprokurör Norman Aas ütles 22.12.2008 Eesti Päevalehes järgmist: “Noortel inimestel on praegu välja kujunenud arvamus, et Eesti on meie enda riik ja me ise peame seda hoidma.

Uuema põlvkonna puhul on korruptsioonioht kindlasti väiksem.” Valus on lugeda, kuidas tervele põlvkonnale tempel otsaette pannakse. Samal ajal jäetakse väärtustamata oma esivanemad, kes on loonud selle riigi, kus noor peaprokurör saab võimumänge mängida.

Loodetavasti ei sünnita vanema põlvkonna nimetamine korruptsiooniohuks uut põlvkonda Pavlik Morozoveid. Kuigi lähiajalugu on näidanud, et noor põlvkond armastab väga mõõdikuid ja igasugu riskianalüüse, loodan ma siiski, et prokuratuuri ja kapo noored ametnikud ei ole korruptsioonialastesse riskianalüüsidesse esimestena kirja ei pannud oma isa ja ema.

Ettevõtjad hoiatasid 

Oma osa usaldamatusest on tunda saanud ettevõtjad, kellest sõltub suuresti, kuidas riik väljub majanduskriisist. Ettevõtjad hoiatasid varakult Ansipit ja tema kaaskonda, et majanduslik olukord muutub negatiivsuse suunas. Ansip ei võtnud aga ettevõtjaid, ei suuri ega väikseid, kuulda.

Ansip käis linnast linna, kohtumiselt kohtumisele ning pidas sütitavaid kõnesid Eesti majanduse väga heast olukorrast. Kõned olid nii elukauged, et panid küsima, millise riigi juht Ansip õieti on, sest Eesti riik see olla ei saa.

Ettevõtjad enam ei hoiatanud, vaid tõdesid, kriis on käes. Ansip teatas seepeale üleolevas toonis, ettevõtjaid naeruvääristades, et kui see on kriis, siis sellises kriisis tema ainult soovibki elada. Nüüd oleme olukorras, kus eelmise aasta kolmandas kvartalis oli töötute arv 44 000 ja töötuse määr 6,2 protsenti.

Tööturuameti peadirektori Tiina Ormissoni sõnul on töötute ja tööturu väljavaated praegu kehvemad kui nn vene kriisi ajal ning töötuse määr võib juba selle aasta lõpuks kasvada üle 10 protsendi, mis tähendab töötuks jäämist 70 000–85 000 inimesele. Ansip lõpuks tõdeb, et kriis on, aga ikkagi ilus kriis.

Ma ei tea, miks Ansip ja tema kaaskond ei kuula suurt osa ettevõtjaist. Võib-olla nad arvavad, et piisab ainult nädalavahetuse raadiosaadete “ülieetiliste” arvamusliidrite nõu kuulamisest. Võib-olla ei talu nad kriitikat ja diskussiooni. Võib-olla peab sõnumi kohale viimiseks olema ustav lakei, kel antud luba eksperimenteerida. Ma tean aga, et suur osa ettevõtjatest tunneb end riigi poolt solvatuna ning vastastikuse usalduse taastamine vajab aega.

Tänane valitsus on suutnud mitte usaldada ka koolinoori

Minu jaoks on arusaamatu IRL-i haridusministri praegune käitumine. Haridusminister peaks olema valitsuse liikmetest erudeeritum, vaoshoitum ja stabiilsuse kandja, aidates sellega kaasa usaldusväärsuse hoidmisele ja kasvule ühiskonnas.

Praegune haridusminister Tõnis Lukas õhutab aga vaenu õpilaste ja õpetajate vahel. Kuidas teisiti mõista olukorda, kui minister kiidab heaks ja õigustab IRL-i liikmest koolidirektori konikustutamist õpilase pihku. Euroopalikule kultuuriruumile ei ole omane koolidirektori poolne vägivald õpilase suhtes ega ka haridusministri heakskiit pedagoogi vägivallatsemisele.

Vägivalla õigustamise kõrval jätkub Tõnis Lukasel “häid” sõnu veel põhikooli õpilastele, kui ta nimetab osa neist “põmmpeadeks”. “Põmmpead” on ministri arvate need, kelle koht on kutsekoolis ning gümnaasiumi ei tohiks neil asja olla. Usaldust on raske loota kutsekoolis käivalt noorelt, kui riigivõim räägib üks päev, et riigil on vaja kutseharidusega spetsialiste, teisel päeval aga nimetab neid noori põmmpeadeks.

Opositsiooni umbusaldab valitsus pea iga päev

Tänase valitsuse laususaldamatus oma kodanike suhtes on hävitanud usalduse riigi vastu. Selle taastamiseks peab kehtiv Reformi, IRL- ja sotsiaaldemokraatlik võim hakkama käituma suuretõllulikult, usaldama ja teenima oma rahvast raskel ajal nii, et kõik ühiskonna liikmed tunneksid ennast kaitstuna, täisväärtuslikuna, saaksid abi siis, kui seda kõige rohkem vaja on, ning kahju nii vähe kui võimalik.

Mitte käituma aga kui aeglase mõtlemisega Kalevipoeg, kellele siili antud nõu serviti lüüa jõudis kohale alles siis, kui oli juba terve koorma laudu lapiti puruks peksnud. Kalevipojaliku käitumise tolereerijatel oleks õigem aeg maha võtta ning elu üle järele mõelda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 43 korda, sh täna 1)