Loodushetk leevikestega

Loodushetk leevikestega

 

Eelmise aasta lõpukuudest alates olen märganud oma töökabineti akna all naaberkrundil kasvavatel sirelipõõsastel leevikesi. Juba hommikuhämaruses on põõsal kuus lindu, kes vahepeal ära lendavad ja ka rohelist muru inspekteerivad, siis mõneks ajaks hoopis kaovad, et varsti jälle tagasi tulla.

Eestis kõikjal aastaringselt elavate leevikeste elupaigaks on suvel soojal ajal tihedad okasmetsad. Noorte ja tihedate kuuskede otsa ehitab leevike pesa. Inimestele lähemale aedadesse ja parkidesse tulevad leevikesed hilissügisel, kui talv pole enam kaugel.

Õieti küll on meie talvede kaunistajad põhja poolt tulnud rändurid. Varblasest pisut suurem, isaslinnul rinnaesine helepunane, emaslinnul hall, on leevike (Pyrrhula pyrrhula) kergesti äratuntav, eestlaste poolt üks armastatumaid linde, keda sageli kujutatakse ka aastavahetuse õnnitluskaartidel.

Loodusemees Arne Ader on leevikese kohta öelnud, et “… vaevalt saab maailmas olla veel midagi kenamat kui punaste kõhtudega leevikese-isandad härmas sirelipõõsal! Leevikesed on lumevalgetel puudel kui punased tulukesed!”. Leevikesi on, oleks vaid lumevalgeid talvepäevi rohkem…

Läbinisti taimtoidulised linnud söövad sügiseti ja talveti sireli- ja saareseemneid, aga ka umbrohtude seemned, pihlaka- ja poopuumarjad on leevikeste toit. Eelmise sügise pihlakamarjarohkus on meele järgi paljudele linnuliikidele.

Leevikesed ei söö kogu marja, vaid nokivad välja üksnes seemned, mida purustavad oma jämeda nokaga. Marjakestad jäävad põõsaste alla teistele linnuliikidele. Kevadeti söövad leevikesed ka pungi ja see ei meeldi aednikele küll üldse mitte.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 128 korda, sh täna 1)