C-Jami tšellopalavikus… (1)

C-Jami tšellopalavikus...

TŠELLOKVARTETT: C-jam on tegutsenud alates 2004. aasta sügisest ning on ainus omalaadne koosseis Eestis, kus neli meest pakuvad kuulajatele nelja klassikalise instrumendiga nii rock-, popmuusikat kui ka klassikalisi teoseid.

…olid 14. jaanuari õhtul Kuressaare Kultuurivara saali kogunenud inimesed. Põhjustajaks tšellokvartett C-Jam, mille liikmed on muusikaliselt kõrgharitud Pärt Tarvas, Villu Vihermäe (Kuressaares asendas teda Levi-Danel Mägila), Margus Uus ja Andreas Lend. C-Jam on ainus sellelaadne koosseis Eestis. Nüüdseks on välja antud ka esimene kauamängiv “Hit the Cello”.

Tundelised eesti mehed

Kammerliku keelpilliõhtu asemel said kuulajad osa hoopis pop- ja rokikontserdist. Kavas oli nii eesti kui ka välisartistide looming. Populaarseimad olid Abba ja Queen, kuid ka Alice Cooper, Frank Sinatra jpt. 

Muusika tõestas end nii universaalsena, et käreda roki või lihtsameelse popi mitteaustaja võis saada kaifi varem ebameeldivana tundunud loo klassikalisest versioonist. Näiteks Alice Cooperi pahapoisilikust “Poison’ist” kujunes ilus, intensiivne ja melanhoolne tšelloballaad.

Mõjusaim “eestlane” oli kindlasti “Tango” (Ruja), millele kvarteti fänn Rein Rannap isiklikult seade meisterdas. Meeste tundelisust tõestas Imre Sooääre “Hingesoojus”. Usun, et vähemalt üheks õhtuks muutus naiste arvamus eesti meestest kui sõnaahtratest tuimikutest. Pärast kirglikku kreeka pulmamarssi kohe kindlasti.

Müts maha meeste ees, et nad mitte ainult ei esitanud tuntud lugusid, vaid kõiges peitus väike vigur. Heaks näiteks “Grease’i” armastuslugu, kus tšellodest said John Travolta ja Olivia Newton John. Kes kontserdil käis, teab, millest jutt!

Segased lood

Ei, arusaamatusi ega segaseid küsimärke ei tekkinud. Vastupidi. Ootamatud üleminekud ühelt palalt teisele, eri sajandite n-ö poplugude miksimine olid tõelised maiuspalad.

Õhtu vapustuse pakkus 20. sajandi Procol Harumi “Whiter Shade of Pale” ja 18. sajandi Bachi tšellosüit nr 3, mis üheks palaks põimituna tekitas meeldivat segadust ning tähistas muusika aegumatust. C-Jami seades muutus piir kahe loo vahel nii õhkõrnaks, et Procol Harumit võiks vaat et plagiaadis süüdistada.

Lõpulugu balletist “Luikede järv” läks sujuvalt üle Queen’i looks “We Will Rock You”. Vaheldusrikkus ei lasknud publikul tüdimust tunda.

Publiku võlurid

Ei mäletagi, millal viimati kogesin nii silmapilkset publiku kaasahaaratust kui sellel kontserdil. Samuti ei meenu kuigipalju artiste, kes oma kuulajatega nii vahetult suhelnud oleks.

Dialoog toimis võrratult kogu kontserdi vältel. Südamed olid avali, peopesad plaksutamisest tulised ja suud kippusid naeratama. Kontserdijärgne kommentaaritulv oli ääretult rahulolev ja koju kõnniti rikkamaks saanud tuju ja tundega.

Vaevalt, et mängijad vaid poplugude esitamisega oma hinge toidavad, kuid võimalus end välja elada salongilikumas õhkkonnas ja eriilmelisema publikuga on kindlasti see boonus, miks tööpõuata tšellistid sellelaadsest muusikategemisest oma naudingu saavad . Loota võib ka, et C-Jami kuulajad nüüd ka klassikalistele keelpilliüritustele tihedamini satuvad.

Piret Puusepp

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 55 korda, sh täna 1)