Pressiülevaade: Gaas, torud ja vabadus

Pressiülevaade: Gaas, torud ja vabadus

GAASI POLE: Külmetav ukrainlanna on kohkunud, sest rõhk gaasitorudes võrdub nulliga.

Läinud nädalal oli maailma ajakirjanduse meelisteemaks Venemaa ja Ukraina vahel puhkenud gaasitüli.

Artiklis pealkirjaga “Rõhk gaasitorus” (Druck in der Pipeline) kirjutas Saksamaa parempoolne väljaanne Süddeutsche Zeitung, et Venemaa ja Ukraina vahel puhkenud gaasitüli teeb muret kogu Euroopa avalikkusele.

Euroliidu uue eesistuja Tšehhi Vabariigi esindajad on ettevaatlikult väitnud, et tegu on vaid kahe majandussubjekti konfliktiga. Samas, jätkas ajaleht, jääb aga mulje, et nad räägivad end vahele, sest Praha võimukandjad rõhutavad, et neil pole piisavalt infot.

Kirjutise autor Thomas Urban rõhutas, et just see viimane seik (infopuudus) on sulatõsi, sest sõltumatutel ekspertidel puudub vajalikele dokumentidele juurdepääs. Mis puudutab aga “kahe majandussubjekti vahelist vaidlust”, siis siin, oletas saksa analüütik, eksivad tšehhid rängalt.

Nii Gazprom kui ka Ukraina Naftogaz on mõlemad valitsuste täieliku kontrolli all. Seepärast tulekski tekkinud tüli vaadelda kui “uut peatükki pikalevenivas konfliktis endiste liiduvabariikide vahel, mis sai alguse juba 1991. aastal, kui Nõukogude Liit lagunes”.

Saksa ajalehe arvates on praegu puhkenud gaasitülis siiski veel üks uus aspekt: kui Kremlil õnnestub maailmale näidata, et Ukraina on ebakindel transiitmaa ja majanduspartner, võib ta loota Rootsi, Poola ja Baltimaade vastuseisu purunemisele ehitada Läänemere põhja uus gaasiliin.

Mis aga Läänemere gaasitorusse puutub, siis on see konservatiivse Süddeutsche Zeitungi arvates “majanduslikult mõttetu ja ökoloogiliselt riskantne” ettevõtmine.

Šveitsi saksakeelne ajaleht Neue Zürcher Zeitung avaldas sel nädalal pealkirja all “Ma ei saa ukrainlastest aru” (Ich verstehe die Ukrainer nicht) pikema intervjuu Simon Piraniga, kes on Suurbritannias asuva Oxfordi Energeetiliste Uuringute Instituudi (Oxford Institute for Energy Studies) kaastöötaja.

Konflikti olemuseks peab Pirani “küsimust, kui palju maksab gaas ja selle transiit Euroopasse”. Seni on ukrainlased eurooplastega võrreldes maksnud gaasi eest erakordselt madalat hinda ja nüüd soovib Venemaa hinda tõsta. Samas soovivad ukrainlased transiidi eest kõrgemat tasu saada. Kuna gaasi tõelist turgu tegelikkuses ei eksisteeri, jätkab ekspert, on täna gaasihind seotud naftahinnaga.

Täna ostab Euroopa gaasi, makstes veidi enam kui 400 dollarit tuhande kuupmeetri eest (tegemist on keskmise hinnaga, maksimaalne hind on veelgi kõrgem – toim); 44 dollarit sellest summast kulub transiidi peale. Seega, teeb Pirani järelduse, “oleks ukrainlaste jaoks õiglane gaasihind umbes 356 dollarit”.

2008. aastal maksid ukrainlased gaasi eest 179 dollarit, nüüd nõuab Gazprom 419 ja isegi 450 dollarit. Kuid, märgib ekspert, 2006. aasta alguse gaasitüli ajal alandasid venelased oma esialgseid nõudmisi märkimisväärselt.

Ka nüüd on peaminister Putin öelnud, et hind 250 dollarit oleks Ukraina jaoks õiglane ja reaalne. Ukrainlased omakorda räägivad 190 dollarist. “Seda on vähe,” väidab Pirani. “Ma ei saa ukrainlaste loogikast aru! Tõenäoliselt nad loodavad, et neil jätkub reservidest seniks, kuni gaasi hind langeb. Seda ei juhtu aga nii pea.”

Prantsuse majandusleht Les Échos kirjutas artiklis “Gaas, torud ja vabadus” (Le gaz, les tuyaux et la liberté): Ukraina on liiga kaua sõltunud madalatest hindadest, mida ta nõudis Gazpromilt. Venemaa vajab Ukrainat gaasi transportimiseks Läände. Euroopa aga sõltub liialt Venemaa gaasitarnetest. Et tulevikus praegu tekkinud draamat (s.o gaasitüli) vältida, peaksid kõik osapooled enam kindlustama oma sõltumatust.

Leht on seisukohal, et kõige valulikumaks kujunevad muutused Ukraina jaoks, sest see riik ei peaks gaasi eest maksma vähem kui ülejäänud Euroopa. See aga tähendab, et ukrainlased peavad elama kokkuhoidlikumalt ja [gaasi] tarbimist, mida madalad tariifid on seni stimuleerinud, vähendama. Midagi pole parata – säärane on [poliitilise] vabaduse hind Ukraina jaoks, rõhutas Prantsuse majandusväljaanne.

Les Échos jätkas: et tagada oma sõltumatus, peab Venemaa leidma tee, kuidas tarnida gaasi Ukrainast mööda minnes. Selleks on juba käivitatud kaks projekti – gaasitorude paigaldamine Läänemere ja Musta mere põhja.
Euroopa Liit, kes impordib Venemaalt ligi 40% vajaminevast gaasist, peaks tulevikus aga pingsamalt tegelema energiatarnete hajutamisega.

Austria päevaleht Die Presse kirjutas pealkirja all “Gazprom on võtnud õppust” (Gazprom hat seine PR–lektion gelernt) järgmist: “Alguses Praha, seejärel Berliin, esmaspäeval Pariis, teisipäeval London – kõigisse nendesse kohtadesse jõudis alanud aasta alguses Gazpromi juhatuse aseesimees Aleksandr Medvedev.”

Leht jätkas: venelased on minevikust õppust võtnud. Nende gaasifirma imagot aitavad tõsta maailma tuntumad PR-agentuurid ja see, et Euroopa poliitilistes ringkondades peetakse tekkinud gaasitüli mitte poliitiliseks, vaid puhtalt kommertslikuks konfliktiks, on Moskva suur saavutus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 16 korda, sh täna 1)