Näita linnapeale kuud, ta vaatab ikka sõrme (32)

Näita linnapeale kuud, ta vaatab ikka sõrme

 

Kirjutasin kaks päeva tagasi artikli sellest, kuidas Kuressaare Sõnumite väljaandmiseks sõlmitud lepingu puhul ei korraldatud hanget, kuigi seadus seda ette nägi. Ja kuidas ekspertidel tekitab küsimusi fakt, et linnavalitsus aitab selle lepinguga ühel eralehel tiraaži tõsta. Millega viimasel on hea end Lääne-Eesti suurima tiraažiga ajalehena esitleda ja reklaami müüa ning ennast kõikidesse Kuressaare postkastidesse sokutada. Linnarahva raha eest.

Seda, et linnavalitsus hanke asjus eksis ja et varemgi on hangetega jamasid olnud, tõdes ka loos kommentaari andnud linnasekretär. Kahju, et juhtub ja loodetavasti tehakse sellest omad järeldused ja parandatakse vead, aga see ei ole selle arvamusloo teema.

Nimelt tahan ma lahata vastust, mille saatis mulle Kuressaare linnapea Urve Tiidus päev hiljem, kui palusin temalt artiklile kommentaari. See ilmus ka eilses Oma Saares.

Aastad meedias õpetavad

Ma pean tunnistama, et ma naudin Kuressaare linnapea stiili. Nii kui on tegemist teemaga, kus king natukene pitsitab, asub ta rünnakule. Selle asemel, et asjast rääkida ja selgitada. Vana tõde on see, et parim kaitse on rünnak.

Kohe näha, et meedias töötatud aeg ei ole Urve Tiidusel külgi mööda maha jooksnud. Mind paneb ainult hämmastama see, et kas ta vana meediahundina ei tea, et aiaaugust rääkimine ajal, kui tema käest küsitakse kommentaari aiale, jätab natuke nadi mulje.

Veale osutamine on palgahuvide väljendus

Tundub küll, vähemalt lugedes linnapea kommentaari esimest lõiku, kus ta hakkab rääkima vabast ajakirjandusest, mille kohta ta muidugi palju teab. Kuid siis tuleb ta välja sellise väitega, et ajakirjanik ajas selle looga leheveergudel oma palga-asja ehk siis kirjutas omaniku majandushuvidest lähtudes.

Oma Saares on minu mäletamist mööda ilmunud kaks repliiki teemal “Tellitud lood”. Tundub, et ka linnapea kuulub selle seltskonna hulka, kes arvab, et ajakirjanik tegeleb vaid käsu peale lugude kirjutamisega. Ma võin, käsi südamel, kinnitada, et minu palk ei ole tänu sellele artiklile tõusnud.

Mis puutub omaniku majandushuvidesse, siis pean tunnistama, et minu ametijuhendisse ei kuulu käsk Kuressaare Sõnumeid ja linnavalitsust rappida. Kuigi olen linnavalitsuse ametnikelt selliseid kahtlusi varemgi kuulnud.

Linnapea märgib, et olnuks parem, kui hoopis keegi kolmas väljaandja oleks sel teemal sõna võtnud. Jah, oleks küll, kuigi ma ei kujuta ette, kes see oleks pidanud olema. Mulle oleks väga meeldinud, kui see juhtum sattunuks rahvusringhäälingusse või Kanal 2-te, kelle esindajad on meil linnas olemas.

Kohalikest tegijatest oleks Kadi raadio Oma Saarega sama omaniku tõttu saanud eeldatavasti sama väite osaliseks ja Meie Maa vaevalt et hakkab oma rahakotti puudutavat teemat nokkima.

Ühesõnaga tundub, et Kuressaare linnapea arvates ei tohi ajakirjanik kitsaskohtadele viidata, seda enam, kui see puudutab kaudselt kirjutajat ennast. Mina arvan, et tohib ja peabki. Kui ei tohiks, siis poleks ju peale Kesknädala-taoliste parteilehtede teistel väljaannetel mitte mingisugust mõtet.

Linnapea ei saa vist aru

Urve Tiiduse kommentaari edasi lugedes hakkasin ma kahtlema, et kas linnapea on üleüldse lugenud artiklit, millele ta kommentaari andis. Loos räägiti sellest, et säärast lepingut ei oleks tohtinud sõlmida, vaid pidanuks korraldama hanke. Linnapea aga kommenteerib järgmiselt, tsiteerin: “Kuressaare Sõnumeid antakse välja vastavalt lepingule, mis sõlmiti ajal, kui turul oli ainult üks kohalik ajaleht.”

Riigihangete amet on andnud oma hinnangu. Linnasekretär on tunnistanud, et viga on tehtud, ja linnapea hakkab rääkima ikka sellest, et leping sõlmiti. Miks rääkida lepingu sõlmimise põhjustest, kui lepingut ei oleks tohtinud üldse sõlmida? Pole mõtet rääkida aiaaugust, kui teine räägib aiast, ega vaadata sõrme, kui tähelepanu juhitakse kuule.

Otsitud põhjus

Olgugi, et leping on ebaseaduslik, oletame, et eksimuse põhjuseks oli tõesti fakt, et tollal ilmus maakonnas vaid üks ajaleht.
See põhjus on otsitud põhjus. Ei mõista mina, mis vahe on, kes ja kus toimetab linnavalitsuse poolt kokkupandavat lehte. Trükitakse leht mandril.

Materjalid tulevad enamikus linnavalitsuse ja volikogu istungitelt, pikemad lood kirjutab linna pressiesindaja. Kas tõesti on vaja tervet lehekülge võtva planeeringu (vt viimane Kuressaare Sõnumite number) küljendamiseks ja trükki saatmiseks inimest, kes asub Kuressaares.
Hämmastama paneb, kuidas linnavalitsus tõlgendab vajadusi nii, nagu seda parasjagu vaja on.

Toome ühe näite: Kuressaare Sõnumite puhul ei tahetud kedagi muud kui ainult kohapeal olevat firmat. Samas aga kõlbab linnale pressiesindaja, kes resideerib Tallinnas ja külastab Kuressaaret kord nädalas. Veel enam – pressiesindaja hankele kutsuti vaid mandriettevõtteid, kuigi taolist teenust pakkuvaid ettevõtteid leiab Saaremaaltki.

Pigem lõhnab kogu see lehetegemise õiguse andmine mõnele inimesele ühe väga vajaliku sobingu järgi. Tahaks vaid niipalju öelda, et üks ärimees peaks olema loll, kui ei kasutaks talle lausa sülle topitud võimalust ära, et endale raha teenida. Nagu seda tehakse Meie Maa Ekstraga Kuressaare Sõnumite kaasabil.

Oleme me odavate asjade jaoks piisavalt rikkad

Kuressaare Sõnumite säärane väljaandmine olevat odav. Seda mainib linnavalitsus alati, kui tuleb jutuks lehe kvaliteet, ja seda mainib oma kommentaaris ka linnapea. Ehk tasub siiski küsida inglaste kombel, et kas me oleme nii rikkad, et osta odavaid asju.

Tõsi see on, et nii odavalt eraldi ilmuvat linnalehte vist ei saaks. Kuid kindlasti saaks mõistliku hinna eest ja parema kvaliteediga ja eraldiseisva lehe.

Linnapea märgib oma kommentaaris, et lisaks soodsatel tingimustel väljaandmisele on Kuressaare linnalehte tehtud parimal tasemel, mida olemasolev inimressurss ja intellektuaalne kapital võimaldab.

Aga kui on parimal tasemel, miks kerkib siis linnavolikogus või selle komisjonides iga üle paari kuu päevakorrale teema “linnalehe kvaliteet”? Kuigi linnapea väidab oma kommentaaris, et leht on läinud paremaks ja areneb. Kuid miks siis ikka ja jälle seda teemat arutada? Kas volinikel pole muud teha kui linnalehe ümber tantsu lüüa nii kaua, kuni väsitakse, et kahe kuu pärast uuesti tantsima hakata?

Nojah, volinikud ja komisjonide liikmed niisiis arutavad ja võtavad sõna. Teravalt võtavad. Peamiselt komisjonides. Ent siis, kui ajakirjanik küsib ja tahaks ka mõnda teravat sõna kuulda, on suud pahatihti vatti täis.

Vastatakse, et olid konstruktiivsed arutelud ja korraldatakse ümarlauad ja kuulatakse arvamusi. Volikogus mõni opositsionäär aeg-ajalt piiksatab, kuid siis on see jutt enamikule kui hane selga vesi.

Kaheaastane hetk annab lootust

Linnapea leiab, et jah, tänaseks hetkeks võime tõdeda, et meediamaastik on meil muutunud ja tuleb hakata olukorda ümber vaatama. Minu arvates ei saa kahte viimast aastat lugeda just hetkeks. Tundub, et taoliste tõdemusteni jõutakse siis, kui sul enam midagi muud öelda ei ole.

Ma loodan, et linnavalitsus võtab end kätte ja teeb lõpuks endale selgeks, kuidas oleks kõige kasulikum, seaduslikum ja õigem Kuressaare Sõnumeid välja anda.

Üks palve oleks mul linnapeale veel. Palun kontrollige seda, et linnarahva rahaga ei tehtaks enam ebaseaduslikke tehinguid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 37 korda, sh täna 1)