Eelolev nädal möödanikus

Kakssada viiskümmend aastat tagasi, 1759. aasta 15. jaanuaril, avas Inglismaa pealinnas Londonis esimest korda uksed Briti Muuseum (British Museum) – maailma üks suuremaid muuseume, mille kollektsioonis on enam kui 7 miljonit eset.

Täna on Briti Muuseumi peamine temaatika seotud arheoloogia ja etnograafiga. Kuid kuni 1997. aastani oli muuseumi koosseisus veel rikkalik raamatukogu, mille lugemissaalis on teadmisi hankinud mitmed kuulsused. Praeguseks on raamatukogu koos fondidega (u 25 miljonit raamatut) viidud eraldi hoonesse.

Muide, sissepääs Briti Muuseumisse on tasuta. Ja veel üks huvitav fakt: muuseumi koosseisuliste töötajate hulgas on ka kuus kassi, kes töötavad rottide ja hiirte püüdjatena. 

Kaheksakümne aasta tagusest perioodist pärineb üks üpris omapärane dokument. Nimelt arutas tookordse Nõukogude Liidu tähtsaim võimuorgan, kommunistliku partei poliitbüroo 1929. aasta 14. jaanuaril kirjanik Mihhail Bulgakovi (1891–1940) näidendit “Põgenemine”.

Poliitbüroo istungi protokollist selgub, et ettekandega esines keegi Keržentsev – partei agitatsiooni- ja propagandaosakonna ülem. See mees lausus Bulgakovi näidendi kohta järgmised sõnad: “See on Wrangeli (Vene kodusõja ajal valgekaartlaste tuntud väejuht – toim) ja tema lähikondlaste ülistuslaul… Töölistest vaatajad suhtuvad kõnealusesse näidendisse põlastusega, sest ideoloogiliselt on see vaenulik ega haaku kaasaja poliitilise olukorraga.”

Siinjuures oleks vist üleliigne märkida, et enne seda, kui säärased sõnad lausuti, polnud ükski nn töölisinimene ehk proletaarlane Bulgakovi näidendit veel näinud. Sellest hoolimata langetas kõrge poliitbüroo otsuse: “Lõpliku resolutsiooni antud küsimuses koostavad seltsimehed Vorošilov, Kaganovitš ja Smirnov.”

Tegu oli Stalini-Džugašvili ustavate käsutäitjatega. Äsjatoodud nimekirja kolmanda isiku kohta ei oska ma midagi öelda. Kuid mis puutub Vorošilovisse ja Kaganovitšisse, siis nende elulugusid lugedes jääb küll mulje, et nende usaldusväärne haridustee lõppes algkooliga. Ja just säärased teatrikunsti “asjatundjad” otsustasid tookord Bulgakovi näidendi saatuse!!!

Tagajärjeks oli, et näidend keelustati. Kuid lohutuseks tasuks tsiteerida Bulgakovi loodud tegelaskuju tema surematust “Meistrist ja Margaritast”: “Käsikirjad ei põle!” Nii oli ka näidendiga “Põgenemine”. Täna lavastatakse seda üle kogu maailma ikka ja jälle…

Kuuskümmend viis aastat tagasi, 1944. aasta 15. jaanuaril, jõudsid II maailmasõja ajastu liitlased – USA, Nõukogude Liit, Suurbritannia ja Prantsusmaa – põhimõttelisele kokkuleppele, et pärast sõja lõppu tuleb alistatud Saksamaa jagada neljaks okupatsioonitsooniks. Lõplikult vormistati see otsus 1945. aasta veebruaris, kui Krimmi poolsaarel kohtusid Stalin, Roosevelt ja Churchill.

Tollastes oludes oli see ehk õige otsus, sest võitjad olid siiralt veendunud, et Saksamaa jagamine on lühiajaline nähtus. Siin nad eksisid aga rängalt – 1944. aasta alguses langetatud otsus tõi kaasa Saksamaa lõhenemise, mis kestis ligi pool sajandit.

Täna on Saksamaa aga demokraatlik, rahumeelne ja võimsa majandusega riik, kes ei oma ega soovigi omada massihävitusrelvi.

Ja lõpetuseks ühest väga traagilisest sündmusest. Nelikümmend aastat tagasi, 1969. aasta 16. jaanuaril, valas Tšehhimaa pealinnas Prahas Václavi väljakul oma riided bensiiniga üle ja süütas end põlema Karli ülikooli filosoofiateaduskonna tudeng Jan Palach (sünd 1948).

Kolm päeva hiljem, 19. jaanuaril, suri ta haiglas põletushaavade tagajärjel. Tegemist oli 1968. aasta augustis alanud Nõukogude okupatsiooni vastu suunatud protestiaktsiooniga.

Jan Palachi matused toimusid 25. jaanuaril ja need kujunesid võimsaks meeleavalduseks, milles osales ligikaudu 10 000 inimest. Tänaseni on Prahas säilinud õilis traditsioon – iga aasta 16. jaanuaril toovad inimesed lilli kohta, kus Palach oma protestiaktsiooni sooritas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)