Edgar Sepp: 50 tööaastat samas firmas on möödunud märkamatult (1)

Edgar Sepp: 50 tööaastat samas firmas on möödunud märkamatult

VASTNE PENSIONÄR: Edgar Sepp istub enda ehitatud kodus ja meenutab möödunut.

2009. aasta algas ehitaja Edgar Sepale üle 50 aasta teistmoodi – esmakordselt poole sajandi jooksul ei ole tal enam töökohta, kuhu sammud seada. Edgar läks nimelt pensionile ametist ja ettevõttest, kus ta terve elu katkematult ja enda jaoks üpriski märkamatult töötanud on. Naljatades ütleb ta, et oli lihtsalt liiga laisk ega viitsinud ettevõtet vahetada.

Kui päris täpne olla, siis pool sajandit saanuks täis tänavu suvel. 28. juunil 1959. aastal läks siis 17-aastane Edgar Sepp tööle remondi- ja ehituskontorisse ning ei osanud mõeldagi, et sinna samasse firmasse ta kogu tööeluks jääbki, kuni pensionini välja.

Ja laiskusest on Edgari puhul tegelikult asi kaugel. Saare Ereki töödejuhataja Toivo Rikko kinnitab just vastupidist: Edgari-suguseid kohusetundlikke mehi, kellega kunagi probleeme pole, ei ole just ülearu palju.

Ehitajaks juhuslikult

“Meeles on nii palju, et midagi kindlat ei olnud, mida ma oleks tahtnud teha. Siis sõbrapoisiga saime kokku ja ta ütles, et ta läheb sinna tööle. Mul tuli mõte, et ehk saab ka. Läksime uuesti kuulama ja võeti meid mõlemaid sinna tööle ja niimoodi ta jäi,” meenutab Edgar nüüd juhuslikult ette võetud ametisse asumist.

Kuhugi kooli teda õppima ei tõmmanud, sest õppimisvaimu pole tal enda sõnul peale tulnud. “Kui sai juba tööle, siis see oli palju huvitavam.”
Alguses tahtis Edgar maalriõpilaseks minna, kuid parajasti oli vaja kedagi auto peale ning nii alustas Edgar transporttöölisena. Maalriõpilaseks sai veidi hiljem ning ajapikku hakkasid töö käigus külge kõik ehitusega seotud tööd.

Sellest annab tunnistust ka maja, milles ta Mändjalas koos abikaasaga elab – kõik on oma kätega ehitatud. “Ainult elektrit pole ma siin pannud,” tunnistab ta siiski. “Mul vend on elektrik ja mõtlesin, et mis ma siis ise pusin, kui asjatundja on omast käest võtta.” Küllap oleks ise kah hakkama saanud. 

Kogenud ehitaja Edgar arvab, et maja ehitamine ei võta kaua aega. “Kui on ikka materjalid saada, ega siis ei lähe palju aega. Aga siin oli Vene ajal see ka, et pidid otsima, kust jälle said. Nüüd saab asja, aga ei ole raha nii palju, et jätkuks.”

Alguses oli tema maja aiamajaks, suvilaks ehitatud, kuid ajapikku on sellest kodu saanud ning seal meeldib Edgarile rohkem kui linnas. “Siin on nii hea olla, lähed vahel õue, teed tiiru ära ja tuled jälle tuppa. Siin on alati võimalus õues käia ja teha midagi. Linnas pole midagi, istu toas ja… kui lähed kuskile korra jalutama, muud ei midagi.” Kitse- ja hirvejälgi linnas oma akna tagant ei leia.

Poolesajandine silmapilk

Edgari puhul on ehk veidi hämmastav see, kui rahulikult ta sellele möödunud ajale ja elule üldiselt vaatab. Elu läheks nagu märkamatult mööda. Kui ta käest küsida, kuidas see 50 aastat ühes kohas töötades on kulgenud, ütleb, et see on niimoodi mööda läinud, et pole tähelegi pannud. 

“Kui hakkad arvestama, mis aastal sa mõne maja tegid, ei tule meeldegi, et sellest nii palju möödas on juba. Kui ta ühtlaselt läheb, kui ei ole suuri tõususid ja mõõnasid elus, siis lähebki vaikselt ja ei olegi midagi.”

Mõnele tunduks see vist igav. Edgarile mitte. Ta võtab kõike äärmiselt rahulikult ning ei pea end aktiivseks inimeseks, keda kogu aeg mõni uus huvi tagant torgiks. Kui tööst ja kodustest toimetustest vaheldust vaja, läheb ja jalutab metsas või jõe ääres. Aga muidugi kui on oma maja, siis maja juures ei ole kunagi karta, et töö otsa lõpeb, ikka leiab midagi, mida teha vaja.

Eks ühes kohas ühel alal töötades on siiski ka temal vahel tüdimus peale tulnud. “Ma mõtlen, et igas kohas tüdib vahest ära, aga see läheb mööda jälle. Nii hull asi pole, et sellest üle ei saa.” Ehituse puhul arvab Edgar, et tüdimusest on aidanud üle saada see, et töö on iseenesest vaheldusrikas ning iga objekt on oma nägu.

“Oleks ta nüüd üks eriala olnud, võib-olla siis ei oleks lõpetanud nõnda. Seal ühel päeval pead puutööd tegema ja teisel mõnd teist tööd. Vaheldus on see, mis ära ei tüüdanud.”

Peale selle on oluline, et töö oleks ikka meeltmööda. “Ta peab ikka nii olema, et ta natuke meeldib ka või huvi pakub. Kui asi on vastumeelt, siis ei saa nii pikalt teha,” on Edgar kindel.

Töömehel ja töömehel on vahe

“Einoh, ma olen ikka öelnud, et ma olin nii laisk mees, et ma ei viitsinud lihtsalt asutust vahetada,” teatab Edgar naerdes. “Kes ikka aktiivsem mees oli, see läks mujale.” Tal endalgi on paaril korral mõttes olnud töökohta vahetada, kui kolleegid kõrgema palga jahil ühest kohast teise jooksid, kuid mõteteks need jäidki.

Ja kui sellised mõtted peas on olnud, siis ikka ehituse vallas. Muud tööd ta endale ette ei kujutanud.
Tagantjärele on Edgaril selle üle hea meel, et ta ühest kohast teise ei pendeldanud, sest mitmedki asutused on ära kadunud ning paljudest kohtadest mehi lahti lastud, kuid teda pole enne seda aastat keegi kiputanud.

Erinevaid mehi on ehitusfirmast läbi käinud küllaga ning iga masti ja lahti on neid aja jooksul lastud ka rohkem kui üks. Selja taha jääv ehitusbuumi aeg ei olnud ainus, mil iga mees arvas end ehitajaks kõlbavat. Vastne pensionär meenutab, et Vene ajal oli ehitustöö selline, kus ikka midagi teha sai, kui näiteks autojuht oli millegipärast lubadest ilma jäänud.

Ka oli siis ehitustel üksjagu palju joomist. Sellest annab tunnistust vestlus töödejuhatajaga, kes alustas Edgarist rääkimist sõnadega: selle mehega ei ole kunagi alkoholiprobleemi olnud… Edgar meenutab, et Vene ajal oli ehitustel ikka mehi, kes end seina najal püsti ajasid. “Eks see käis selle Vene aja juurde.”

Edgar ise suur napsumees ei ole, sest see asi pole teda huvitanud. “Ma ei mäletagi, millal ma viimati viinamaitset tunda sain,” ütleb ta. Mitte sellepärast, et ta end mäluauku oleks joonud, vaid sellepärast, et sellest nii palju aega möödas on.

Ehkki ta on ehitustel palju joomist näinud, ei arva ta, et ehitajad oleksid kuidagi suurem joomameeste seltskond. Põhjus olevat selles, et ehitajaid on alati väga palju olnud ning seega on nende hulka sattunud palju igasugu mehi.

Tahab ettepoole vaadata

Edgar tunnistab, et ta oleks ausalt öeldes edasigi töötanud ja ületanud ka selle poole sajandi piiri ühes kohas töötamist. Pensioniiga oli tal juba mõne aasta eest ju ületatud. “Tahtmist mul jagus, aga palju seda jaksu oleks jätkund, seda ei tea. Siiamaani midagi oleks ikka suutnud veel teha.”
Nii et üksjagu tuleb Edgari pensile jäämise põhjuseid otsida ka praegusest olukorrast ehitusturul, kus tööd väheks jäi.

Nüüd mõtleb Edgar, et vaatab, mis edasi saama hakkab. Esialgu on puhkus, kuid õhus on kahtlus, et peagi hakkavad käed jälle töö järele sügelema. Eriti praegu, kui on pime aeg ning poole sajandi pikkune töörütm segamini minemas – öö ja päev saavad teise tähenduse.
Igapäevaselt tunneb ta praegu rõõmu väikesest lapselapselapsest. Edgaril on tütar, kellel on tütar, kellel on tütar.

Erilisi plaane ja suuremat hobi, mida vabal ajal tõsisemalt ette võtta, tal ei ole. Ka suuremad reisimised on Vene ajal ära reisitud, Karpaatides ja Karjalas käidud, nii et eks näis.

“Reisile läheks küll veel, aga vanus tuleb peale ja hakkab natuke pelgama,” tunnistab Edgar. Natuke tahaks kala püüda, sest see sobib tema loodusearmastusega – jõe ääres istumine on samasugune meelelahutus nagu metsas jalutamine. Selline asi talle meeldib.

Üks viimaseid reise oligi Austrias toimunud tervisespordi olümpiaadile, kus jalutatakse, sõidetakse rattaga ning tehakse muud sporti ilma võistlusmomendita.

Objektid

Aeg on Edgarist nii rahulikult mööda läinud, et isegi oma tööst ei oska ta välja tuua, kas mõni ehitis on olnud erilisem kui teised. “Alati on hea, kui uuele objektile saab, üks asi jälle lõpuni viidud,” ütleb ta vaid.

Tegelikult on ehitisi, millega ta seotud olnud on, palju. Näiteks on tema käsi olnud mängus Pihtla teel olevate suurte majade ehitusel. Viimasel ajal tehtust on ehk rohkem meeles praeguse Grand Rose’i hoone renoveerimine, kus tuli asi väga põhjalikult ette võtta, sest ega seal suurt peale seinte alles olnud.

Palju on avaldatud arvamust, et Vene ajal ehitatud majad on võrreldes viimastel aastatel ehitatutega üksjagu vastupidavamad. Selle põhjuseks peab Edgar tänapäevaseid liiga lühikesi tähtaegu.

“Vene ajal kestis ehitus mitu aastat ja enne kui valmis oli, jõudis ehitis juba ära vajuda ja kuivada. Nüüd tahetakse nii hirmus kiiresti valmis saada ja sellega ta annabki kuskilt midagi järele. Enne seisis vundament üle terve talve, siis alles hakati ehitama, nüüd aga tehakse ühe hooga.”

Kiirustamiseks läks sel ajal alles siis, kui maipühad, oktoobripühad või uus aasta lähedal oli, sest need olid tüüpilised ehitustähtajad.
Edgar usub, et Vene ajal ei oleks keegi imestanud, et üks inimene ühes ettevõttes viiskümmend aastat järjest töötab. Siis oleks see just kasulikum olnud, sest staaži pealt sai lisatasu.

Pool sajandit ehitustööd annab pikaaegsel ehitajal tunda ka tervisele – autojuhtide ja ehitajate haigusest radikuliidist ei ole temagi pääsenud. Samas tuleb välja, et objektidel, kus Edgar on töötanud, ei ole kunagi suuri õnnetusi juhtunud.

Ise on ta küll korra ribid “natukse katki” kukkunud ja “see tegi natukse haiget”, kuid see on ka kõik. Haamriga sõrme pihta löömised ei lähe arvesse. Mitte et sõrm oleks juba nii tundetu ja tuim, vaid need on nii pisikesed asjad, mis ei jäta jälge.


25 aastat Saare Erekis töötanud praegune töödejuhataja Toivo Rikko Edgarist

“Mäletan Edgarit kohe sellest ajast, kui Erekisse tulin. Tollel ajal oli viinaviskamine ehitusel üks tõsine häda. Mind pandi ametiühingu esimeheks ja siis ma nendega siin võitlesin, täitsa jube oli. Aga selle mehega ei ole kunagi alkoholiprobleemi või mingit tööülesannete mittetäitmist, mittetegemist olnud. Ei mäleta sellist situatsiooni.

Ta ei ole ka kunagi selline mees, kes oleks väga kuhugi trüginud. Oma oskusi ta teadis, aga kui mõni mees läheb väga uhkeks oma saavutuste üle, siis tema oli tagasihoidlik ja kohusetundlik töömees. Selliseid on vähe.
Ehitus on selline ala, et üksi saab teha väga vähe, on meeskonnatöö. Et Edgar kuhugi meeskonda poleks sobinud, ei ole olnud.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)