Kõne Iffile 4

Täna vestleme presidendi vastuvõttudest, vabadusesambast ja öölaulupidudest…

Juubeliaasta tähistamine algas vabariigi presidendi vastuvõtuga. Mina olen käinud presidendi vastuvõtul kolm korda. Kõik need korrad olid president Lennart Meri ametiajal. Miks kutsuti, tean ka. Osalesime koos Alo Mattiiseniga Lennart Meri valimiskampaania üritustel, tegime seal muusikat. Kuna ta sai presidendiks, siis oli ta nii tänumeelne inimene, et kutsuski meid vastuvõtule.

Teine kord oli pärast Eurovisiooni, mind hämmastas tema tähelepanu, ta helistas kohe, kui me Maarja-Liisiga olime oma koha teada saanud. Küllap selle tõttu me ka koos Maarja-Liisiga kutse saime. Kolmas kord olin Lennarti viimase ametiaasta vastuvõtul. Olen kutse saanud ka Toomas Hendrik Ilveselt, aga kahjuks ei saanud töö pärast minna. Tegelikkuses ei tohiks presidendi kutse puhul äraütlemist olla.

Mõnikord püütakse siin-seal seda vastuvõttu ka halvustada, aga nii pöörast vaesust ju meil ka pole olnud, et see segaks vastuvõtu korraldamist. See on ikkagi riigi sünnipäev, iga inimenegi peab ju oma sünnipäeva, kes kuidas. Raha lastakse tuulde hoopis muude asjadega ja rohkem veel, kui see vastuvõtt maksab. Selline üritus peab kord aastas olema.

Kui rääkida vabadusesambast, siis kära, mis selle ümber käib, on eestlasele omane. Selle on ilusasti oma raamatutes lahti kirjutanud ju Tammsaare, ka Luts. Siia oleks raske midagi lisada. On kummastav ja hämmastav, et eestlased ei suuda kokku leppida, kui midagi uut peab tegema. Vanade Vabadussõja monumentide taastamine käis ju ilma lärmita.

Mäletan hästi Kuressaare samba taasavamist, see oli ülev hetk, nii pidulik. Aga kujutan ette, et kui tänapäeval mõni skulptor oleks teinud täpselt sellise uue asja, küllap oleks ka meie linnas olnud pikki vaidlusi.

Loomulikult on pildi pealt raske aru saada, kas see vabaduserist nüüd sinna täpselt sellisena sobib või ei sobi. Pildi pealt vaadates ütlen ausalt, et see lahendus mulle ei meeldi, ja mind hämmastas ka see, et otsustajateks ei olnud kunstnikud, vaid hoopis teised inimesed.

Aga kui see sammas on püsti, ilusasti valgustatud ja ümbrus korrastatud, siis ma oskaks oma seisukoha täpsemalt öelda. Ma olen selline konservatiivsemate vaadetega, oleks oodanud sinna midagi traditsioonilisemat. Aga maailm on muutuv, küllap tahetakse vahel ka midagi uut.

Tähtsündmuseks juubeliaastal oli kindlasti öölaulupidu. Mõni poliitikategelane, näiteks Savisaar teatas, et tema ei osale sel uuel, et see pole ikka see ja seda, mis oli 20 aastat tagasi, korrata ei saa.

Aga – see polnudki ju see! Oli täiesti teine! Mina sain seal olles aru, et pole sel eesti rahval ja meie ühistundel häda mitte midagi. Kõige suuremat rõõmu tundsin, vaadates, et kohal polnud mitte ainult vanem, vabaduse eest seisnud põlvkond, vaid enamik olid noored, kes tulid seda ühistunnet saama ja ise tegema. Ja nad ka said ja tegid! Selle tunde ajel ma ronisin isegi torni koos oma 8-aastase lapselapsega. Väike poiss ei saanud muud kui kiitis: võimas, võimas, võimas…

Keegi ei tea täpselt, mitukümmend tuhat inimest seal oli ja kõik nad laulsid kaasa! Noored, kes polnud sel ajal veel sündinudki, kui me laulsime Alo isamaalisi laule, neil olid need kõigil peas! Kust nad seda õppisid, kui neid laule kuuleb raadiost vaid paar korda aastas riigi tähtpäevadel. See tunne, mida seal väljakul tundsime, oli nii meeletu, kui rahvas voogas…

Kogu maailm on tohutult muutunud selle 20 aastaga. Et korraldajatel õnnestus selline asi veel püsti panna, no kuramus, see on ikka juba suur asi! Nüüd veel, kui iga päev on vabadus, mida tol ajal alles veidi nuusutatud oli.

See on minule kõige rohkem hinge läinud üritus sel juubeliaastal.
Järgmise kümne aasta jooksul me peaksime muutuma üksteise suhtes sallivamaks, eks seda mõjutab ka majandus. Kui hea meil vabariigi 100. sünnipäeva aastal elada on, sellised tulevad ka üritused. Arvan, et püsiväärtused, mida eestlased kalliks peavad, need jäävad ja muutuvad tugevamaks.