Kas pidu katku ajal? (20)

Kas pidu katku ajal?

 

Iga pidu saab ükskord otsa, sest lõpeb ramm, võiks öelda tarbimisnõudlus.
Eestimaa kaubandusele on saabumas karmid põhjatuuled ja kainenemise aeg.

Ajakirjandus räägib majanduslangusest. Jõulude ajal ütleb rahvas: kui läinud trumm, mingu ka pulgad. Viimane pidu katku ajal.

Kaubanduskeskus kalmistu väravas

Auriga keskus Kuressaare piiril avati ajal, kui enamik asus kulusid kärpima. Äi noh, kena keik, nagu saarlased ütlevad, ainult et kas ostjaid jagub. Ikka leidub. Igal ajal on neid, kellel säästusid või lihtsalt pappi üle.

Kui Aurigasse sisenesin, haigutas Saaremaa suurimas ja uhkeimas keskuses tühjus, müüjad seirasid pilkudega – võta ometi, osta midagi. Tegelikult mõtisklesin tol hetkel – on sellist kolossi vaja, ja veel otse surnuaia väravas. Kudjape parun keeraks hauas teise külje, kui näeks, mis Issanda päikese all sünnib.

Kalmistu on püha, seal tahaks rahu ja vaikust, olla mõtetes siit ilmast lahkunutega. Nüüd käib tingel-tangel otse igavese rahuriigi väravate ees ja hullusel pole piire.

Mind painab küsimus, kes oli see inimene, kes andis loa surnuaia kõrvale kaubandustempli ehitamiseks. Kas Eesti vabariigis kustuvad raha imettegeva jõu ees igasugusedki tunded?

Saksamaa idaosas asub väikelinn Fürstenberg. Selle lähedal asus natsirežiimi ajal kurikuulus Ravensbrücki koonduslaager. 1990-ndate aastate keskel tahtis sealgi raha võim kohale, kus aastail 1939–1945 kannatasid ja hukati üle Euroopa miljoneid süütuid naisi, rajada supermarketit.
Pahameeletorm, mis asjaga kaasnes, oli enneolematu.

Miljonite protestiallkirjadega kirjad, mida adresseeriti kogu Euroopast Saksa valitsusele, peatasid ehitustegevuse. Eesti ei ole Saksamaa ja meil pole rahva häälel sellist võimu kui heaoluühiskonnas. Viisitamme vabariigi ja pealinna kõrval oleks asjaomastel instantsidel põhjust ka mere taga toimetada.

Saaremaa on harjunud välisturistidega. Sain Aurigas jutule ühe eaka saksa vanapaariga. Tugevam pool oli kõvasti üle kaheksakümne. Kui kohvitassi taga tuli jutuks Friedhof’i (saksa k kalmistu) kõrval asuv klaasist ja betoonist shoping’ukeskus, siis vanapaari sõnad olid: “Oh, mein Gott, keine Wörter! (Jumal hoidku, pole sõnu!) Külaliste arvates oleks Saksamaal taoline asi osutunud võimatuks.

Kerkib nagu seeni vihmaga

Kaubanduspindu kerkib majanduslanguse ajal Kuressaares nagu seeni pärast vihma. Kas neile kõigile jagub ostjaid ja maksujõulisi kundesid? Säästumarket on populaarne ja see, et veel üks juurde tehakse, on kiiduväärne.

Kodulinna Tartu kogemuste põhjal võin öelda, et isegi edulised Tartu daamid ei häbene perele seal ostusid sooritada. Võrreldes Rimide ja Selveritega annab Säästukas nädalas paarisajakroonise kokkuhoiu. Kuus jääb tubli tuhat rahakotti alles.

Maxima, mis Kuressaardegi kombitsaid ajab, on nii ja naa. Leedu odavkett väärib oma nime ja tööstuskaup, mida seal müüma hakatakse, ei kannata erilist kriitikat. Leedulaste näol on tegemist võõra sissetungijaga. Rohkem slaavlaste kaubamaja oma umbkeelsete müüjatega. Ainus ostmist vääriv kaup selles poeketis on lihatooted ja kala.

Positiivne kõige juures on see, et saarlane saab viimaks tõelise valikuvabaduse, ise kalkuleerida, kus on soodsam ostusid sooritada.

Kaubamaja üllatab

Mis tõeliselt üllatas, oli uues kuues vana Saaremaa Kaubamaja. Müüjad jutukad ja naeratavad nagu muiste. Oh imet, leti taga on veel neidki naisi, kes teenindasid paarkümmend aastat tagasi. Nostalgia ja uuendused parimas koosluses. Ammustest aegadest tuttav vanaproua leti taga ohkas ja ütles, et maja on ilus ja valgusküllane, aga ostjaid võiks rohkem olla, paraku on kaup kallis.

Tema sõnul maarahval sellist raha pole, et pilkupüüdvat osta. Vene ajal oli raha, ent polnud kaupa, nüüd on vastupidi. Spaades tervist parandavad põhjanaabrid pelgavad müüdavat kalliks, kui midagi soovitaksegi, siis tahetakse ikka tingida.

Painama jääb mõte – kas rajatud ja veel kerkivad keskused ning marketid leiavad ajal, mil kuklas tunneb majanduskriisi jäist hõngu, nii palju ostjaid, et ennast ära majandada?

Ühes võivad saarlased olla õnnelikud – nad ei põe suurushullustust, nagu on juhtunud Tartus või Tallinnas. Ülikoolilinnas avati novembrikuu algul omaaegses tehasehoones Mööblikaubamaja.

Kes ostab kallist mööblit?

Advendiajal valitses seal kahjuks tühjus. Hea, kui näed ses kolossis mõnda hingelist ringi jalutamas. Kes see raatsib osta Norras või Rootsis valmistatud 100 000 krooni maksvat raamatukappi või 75 000-kroonist nurgadiivanit?

Ütle veel, et majanduslangus ja pole raha. Edevusel ei ole piire, ka kitsastel aegadel. Täna vaatavad müüjad aga lakke. Ükski avalikkusele tuntud pealinna rikkur ei hakka maavillasesse Tartusse sõitma Fritz Hanseni järele.

Seepärast, kallis saarerahvas, olge realistid ja jääge kindlalt kahe jalaga maa peale.

Tarbimishullus on pühadeaja lahutamatu kaaslane. Jõulude eel kinnitas ühe Tartu edulise kaubakeskuse tuttav juhataja: võtke nende jõulude eel ja ajal viimast! Keegi kõrge pangahärra olevat Tallinnas kaubandusinimeste koolitusel mokaotsast poetanud, et pangad kingivad Eesti rahvale viimased jõulud enne julma käteväänamist. Tõtt ja karmi reaalsust on selles küllaga.

Mõõdukat tarbimist, kallid saarlased.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 67 korda, sh täna 1)