Marina Saar käis Lõuna-Aafrika Vabariigis (1)

Marina Saar käis Lõuna-Aafrika Vabariigis

KÄISID TEINETEISEL KÜLAS: Marina käis õpilasvahetuse korras suvel Aafrikas Rozynel külas, nüüd jõulude aegu oli Rozyne vastuvisiidil Saaremaal.

Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilane Marina Saar elas suvel õpilasvahetuse kaudu üle kuu aja Lõuna-Aafrika Vabariigis ning ütleb nüüd, et sai pärast seda aru, kui hea on tegelikult Eestis elada. Detsembris tuli talle Saaremaale külla Rozyne, kelle juures Marina Aafrikas elas ning kes ei suutnud siin ära imestada ja kokku lugeda kõiki neid asju, mida ta varem kogenud polnud.

Marina otsis suveks võimalust praktiseerida oma inglise keele oskust ning hea võimalus avanes rahvusvahelise Rotary klubi kaudu. Ehkki esialgu soovis ta minna Ameerika Ühendriikidesse, anti talle valida Šveitsi ja LAV-i vahel. Marina valis viimase ning asuski juunikuus teele. LAV-s elas ta väiksemates kohtades, kuid käis läbi ka Johannesburgist ja Pretoriast.

Vahetusprogramm näeb ette, et osa võõras riigis veedetud ajast elatakse kohalikus peres ning teine osa möödub omasuguste seiklejatega koos laagris. Eesmärgiks on anda noortele võimalus suhelda omavanustega erinevatest maailma nurkadest.

Laagris olemisest meenutab Marina eelkõige tegevust, mida seal pakuti. Näiteks käidi laagrirahvaga täispuhutavate madratsitega mööda jõge sõitmas ning tegemas benji-hüppeid, aga veidi teistmoodi.

Lisaks rännati ringi, käidi kooliga tutvumas. Ühe Aafrika-kogemusena nimetab Marina seda, et sealsed inimesed tohivad ringi sõita autokastides, ning nemadki tegid seda.

“Põhiline kogemus oli olla esimest korda mustas peres,” ütleb 17-aastane tütarlaps pärast hetke mõtlemist, sest Eestis ei ole nii palju mustanahalisi. Esialgu tundis ta end teistsugusena ning kahtlevana ega söandanud midagi teha. Lõpuks harjus aga ära ning talle jäi sealsetest inimestest meelde, et nad on väga positiivsed ning kõigil on alati aega.

Teine suur kogemus, mille Marina Aafrikast kaasa tõi, oli oma perest eemalolek. “Kui ma enne kogu aeg mõtlesin, et tahaks Eestist ära kuhugi mujale, kus on parem, siis seal olles sain aru, et tegelikult on Eesti ikka üks paremaid kohti.”

Reisi peab Marina enda jaoks oluliseks ja õpetlikuks. Pärast seda oskab ta rohkem endale toetuda ning on julgust juurde saanud. Kui varem poleks ta ehk julgenud võõraste inimestega rääkida, siis nüüd on suhtlemine tema jaoks kergem.

Mustad ja valged

“Siinsed inimesed käituvad nagu seal valged inimesed,” ütleb Rozyne. Talle tuli omamoodi üllatusena, et kaugelt maalt külla tulnud Marina on samasugune valge inimene nagu sealsed, sest ta ootas midagi erinevat. “LAV-s elavad valged ja mustad erinevalt. Kui teie tuleksite Aafrikasse ja elaksite koos valgetega, siis te saaksite suurepäraselt läbi. Millest see tuleb… te olete lihtsalt valged. Meie oleme mustad.”

Lõuna-Aafrika Vabariigist rääkides on võimatu mööda minna mustade ja valgete omavahelistest suhetest ning Rozyne näeb seda erinevust mitmes kohas. See tuleb ajaloolisest taustast. LAV sai esimese mustanahalise presidendi alles 1994. aastal ja alles siis hakkas mustanahaliste elu seal muutuma, ehkki pingeid on praegugi.

“Mustad inimesed ei tohtinud koolis käia, naised ei tohtinud tööl ega väljas käia, vaid pidid kodus istuma,” toob Rozyne välja. “Musta presidendiga muutus palju. Lapsed tohtisid hakata linnas koolis käima, meil lubati linnadesse elama ja tööle minna, mida enne ei tohtinud.”

Mustanahalistel on tema sõnul nüüd rohkem töövõimalusi ning isegi mustade firmasid ning üleüldse üritatakse mustade-valgete suhet kõikjal tasakaalustada.

“Muutunud on ka natuke see, kuidas valged inimesed mustade kõrval käituvad. Nüüd nad saavad omavahel suhelda. Varem valged mustadega ei suhelnud, vihkasid neid ja kohtlesid lihtsalt orjadena. Praegu on ka veel seda, et mustad on teenindajad, aga seda pole nii palju enam.”

Tegelikult ütleb Rozyne, et LAV-i puhul ei ole mõtet rääkida lihtsalt mustadest ja valgetest, vaid sealse rahva näol on tegu rohkearvulise ja kirju seltskonnaga, mistõttu neid kutsutakse vikerkaarerahvaks.

Ehk ka tänu sellele jäi Rozynele silma, et Eestis räägitakse ainult eesti keelt, kuid nendel on seal 11 erinevat keelt. Ta ise oskab neist vaid nelja.

Kuritegevus?

Kuritegevus oli üks asi, mille kohta Marina enne Aafrikasse minekut üht-teist kuulis ja teadis karta. Siiski oli üllatav näha, et “normaalse elatustasemega inimestel” olid majadel ees suured väravad ning nende kohale keritud okastraat nagu vanglates.

“Meil käivad enamasti noored õhtuti ringi üksi või kahekesi, aga seal ei saanud isegi mitmekesi käia,” räägib ta. Asi oli isegi nii, et peres olles, kui pererahvas oli päeval tööl ning Marina endale tegevust otsis ja mõtles, et võiks kaubanduskeskusse minna, öeldi talle, et nad ei julge isegi keskpäeval teda sinna viia.

Kuritegevuse kartuses ei soovitata seal isegi suvel naisterahvastel lühikest seelikut kanda.

Samasugune hirm oli Rozynel alguses Saaremaale tulles. Näiteks kui Marina tahtis parvlaeval korraks ära käia, küsis aafriklanna, et ega keegi teda vahepeal ära ei varasta. Kui siin õpilased koolis vahetunniks oma koolikotid aknalauale jätavad, imestas Rozyne, kas keegi neid tõesti ära ei võta.

Erinevused

Rozyne oli Kuressaares olnud juba kolm nädalat, kui Oma Saares jutustamas käis. “Siin on väga külm. Teadsin, et on külm, aga ei oodanud, et nii külm on. Siin on suisa null kraadi, see on liiga külm,” räägib ta naerdes Eesti kliimast. “Kui meil on 20 kraadi, siis meie jaoks on see väga-väga-väga külm.” Aga kõige tähtsam, et inimesed on sõbralikud.

Kliima oleks ka see, millega Marina siinseid inimesi Aafrikasse meelitaks. Kui ta suvel seal käis, oli Aafrikas talv – öösel 13 kraadi ning päeval 20. “Ainult ühel päeval nägin pilvi, kõik teised päevad olid päikesepaistelised.”

Aafrikaga võrreldes kohtas Rozyne siin väga palju erinevat. Alates sellest, et siin sõidetakse tee paremal pool ning seal vasemal, kuni selleni välja, et siinsed noored tantsivad teisiti. Nimelt käis Rozyne Saaremaa ühisgümnaasiumis kabareed vaatamas.

“Nad tantsivad meiega võrreldes täiesti teistmoodi. Kui nad Aafrikas nii tantsiksid, siis meil tõenäoliselt naerdaks nad lihtsalt välja. Liiga palju üles-alla stiilis asju.”

Küllap mängib siin rolli erinev temperament. Rozyne sõnul ei olnud ta Marinat esialgu kohates harjunud, et üks teismeline tüdruk nii rahulik saab olla.

Saaremaa ja Lõuna-Aafrika kool on üldse erinevad. Näiteks peavad aafrika lapsed kandma koolivormi ning Eestis õpetajad ei peksa õpilasi. LAV-s antakse tavaliselt tüdrukutele kaardikepiga vastu näppe ning poistele tagumiku pihta. Marina nägi oma silmaga, kuidas õpetaja tunni ajal õpilasele laia peoga vastu pead virutas.

Rozyne toob veel välja, et siinsed koolitüdrukud võivad kanda kontsakingi ning siin õpitakse väga palju. “Meil tuleb valida ühel hetkel ained, mida tahad õppida, ja neid aineid võib kokku olla vaid seitse.” LAV-s lõpeb koolilaste päev juba kell üks.

Rozynele on silma jäänud, et siin on teistsugused ka temavanused poisid. “Meil enamik poisse habet ei aja, sest siis tüdrukud näevad, kas nad on piisavalt täiskasvanud või mitte.”

Aafrika tüdruk jõudis Saaremaal loomulikult ka saunas ära käia, kuid see ei meeldinud talle sugugi. “Minu naha jaoks on see liiga kuum ja lihtsalt kummaline on teistega koos paljalt olla.”

Keelepraktika läks asja ette

Kokkuvõttes arvab Marina, et sai soovitud inglise keelt praktiseerida piisavalt. Laagris rääkisid kõik inglise keeles ning üldse on inglise keel LAV-s nagu ärikeel, mida kõik oskavad. Eriti kaupmehed, kes igal tänavanurgal, kus vähegi peatuma juhtud, kõiksugu kraami pähe määrida üritavad.

Marina ütleb, et kui alguses oli raske võõras keeles rääkida ning pidevalt tuli sõnastikku lehitseda, siis lõpus tuli juba täitsa hästi välja. Juhtus isegi nii, et kui pere Eestist helistas, hakkas ta kohe inglise keeles rääkima, sest eesti keel tundus harjumatu.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 229 korda, sh täna 1)