Silmakirjalik jõuluaeg – või tundub nii? (14)

Silmakirjalik jõuluaeg – või tundub nii?

 

See juhtus tosin aastat tagasi, Tallinnas oli meeletu lumi maas. Linn oli mu jaoks veel võõras, olin just Saaremaa tolmu jalgelt pühkinud, et kõrgharidust omandama hakata.

Võõras keskkond ja kõik hea oli nagu kuhugi kaugele jäänud. Seda tunnet süvendas veelgi juhtum toidupoe juures olevas bussipeatuses, mis on mul siiani meeles ja meenub igal jõuluajal.

Kui kauplusest väljusin ja postimaja poole suundusin, kuulsin selja taga ebaharilikku heli. Kui pöördusin, nägin eemal sulguvate ustega bussi, mille all lumevallide vahel ukerdas üks mees, kes oli kukkudes viga saanud.

Kuigi olin juba suhteliselt kaugel, nägin ka verd, mis oli jõudnud lund määrida. Tardusin soolasambaks ja jäin miskipärast vaatama, kuidas ta meeleheitlikult püüdis bussi alt välja ronida, et see liikuma hakates temast üle ei sõidaks.

Meenub, et vanamehel olid vanad ja kasimata riided, mida veri omakorda rikkus – meedias lahterdatakse sellist inimest sõnaga asotsiaal. Üsna õnnetult püüdis ta hoida oma pudeleid täis kilekotti kõrgel, et seal midagi ei puruneks, kuigi ise oli vigastatud.

Keegi ei aita

Ja mis siis juhtus? Poeesine ja bussipaviljon olid inimesi täis, kõik kindlasti märkasid hädas olevat meest.
Aga mitte keegi ei liigutanud ennast. Mõni nihkus ebalevalt eemale, paar noorukit teiste selja taha, vaadati mujale, kuigi mõni siiski jälgis varjamatult vanamehe enesepäästmist.

Tagantjärele mõtlen, et ega mind siis need inimesed niiväga häirinud, vaid juhtum on seepärast meelde jäänud, et seisin ise ka kui soolasammas. Enamgi veel – kui nägin, et bussi esiuksed avanesid, pöördusin ja kõndisin eemale…

Tagasi vaatamata sisendasin endale, et küllap keegi teine mehele appi tõttas, küllap bussijuht vanamehe vandudes sõiduki alt välja tiris.
Ristmikul foori juures söandasin siiski tagasi vaadata, mees istuski pingil, veidi kössis ja küürakil, ning püüdis sigaretti läita. Kedagi ei olnud tema lähedal.

Alles hiljem ühiselamus mõtlesin, et niipalju võinuks ikka teha, et kas või telefoniputkast kiirabi kohale helistada… Vaatasin siis läbi akna jõulutuledes linnale ja siunasin ennast. Mõtlesin, et miks mina seisma jäin ja mehele appi ei tõtanud. Jalad oleks kui tina täis olnud ja pea tühi.

Ometi ei ole ma seda tüüpi, kes sellistel puhkudel verest välja lööb, olin kaaslasi enne seda mitmeid kordi jamast välja aidanud. Koolis nõrgemate eest seisnud, pättide pahatahtlikkusele vastu hakanud, vettekukkunu välja tirinud ja koolivaheajal heinatööl olles transportööri vahele jäänud koolikaaslase elu päästnud.

Kas puudub julgus või jõud?

Kuigi see võis olla šokk, et mitte keegi inimesest ei hoolinud, ometi oli midagi veel, mis mind ükskõikselt pead õlgade vahele peites põgenema ajas. Varasemast ajast hakkas meenuma veel juhtumeid, mil tahtsin väga kedagi aidata, aga selleks puudus julgus või jõud.
Keskkooli viimase klassi eel, kui suvel maal tohtrite autojuht olin, nägin üsna lähedalt elu, mis oli muresid täis.

Imetlesin arstide tahet, külma verd ja loomulikku soojust, millega nad haigeid ja invaliide kohtlesid. Mingitmoodi harjusin selle kõige nägemisega. Eredamalt on meelde jäänud üks mees, kes oli ammu nägemise kaotanud ja keda oli vaja Tallinnasse sõitva kiirabi peale viia. Endine keevitaja ei näinud enda ümber midagi ja oleks vajanud autosse ronimiseks abi, aga mina kõhklesin.

Sel õhtul meenus veelgi selliseid olukordi, kui olin abivajaja juures kõhklustega maadelnud. Kuidas mu õde asus küla pealt kakluselt naasnud kassi tohterdama, mina pagesin teise tuppa…

Juurdlesin tükk aega, mis see on, mis mind vahel hädasolijate juures peatab. Tuli endale tunnistada, et see on mu loomuses – mingit moodi pageda probleemide eest. Mõnikord tekib otsekui abituse tunne, et ei oska aidata. See teeb kurvaks ja vihaseks. Abituse tunne tekkis ka siis, kui käisin hooldekodus oma vanaisa vaatamas.

Kummalisel kombel on selliseid inimesi palju, kes lihtsalt mööda kõnnivad, tusaselt enda ette vaatavad ja ignoreerivad nende lähedal või neile teada toimuvat.

Olen üks paljudest, kes sellise käitumise ja ükskõiksuse hukka mõistavad, samas ei ole see, kes hurjutatava poole esimesena kivi viskaks.
Sellest õhtust peale seal bussipeatuses olen vähemalt teadlikult püüdnud abivajajatest mitte mööda kõndida. Lihtsamaks läks mul pärast seda, kui laps perre sündis. Heategu iga päev, mitte ainult detsembris.

Abi kampaaniate korras

Igal aastal, kui jõulukära algab kampaania korras kellegi aitamisega, tuleb mulle eelpool kirjeldatu meelde. Tegelikult ei ole ju üldse raske astuda teise inimese juurde ja küsida, kas kõik on korras ja kuidas ma saan teda aidata.
Mõnikord ei olegi vaja midagi öelda, tuleb teine lihtsalt püsti aidata, juures olla, et ta end ainuüksi sellest paremini tunneks.

Lastekodu lastele jutustamas käia või mängida, vanu külastada, teiste poolt unustatud koolivenna juurest läbi astuda, naabril aidata mingi katkine asi korda teha… Nii läbi terve aasta.

Detsembris toimuv tundub kuidagi silmakirjalik. Kas ainult mina tunnen nii? Jõulud oleks justkui õigustus selleks, et ma võin kedagi aidata. Aidataksegi, kingitakse, organiseeritakse, et mures olijatel oleks hea.

Kõik selle nimel, et jõulud olevat heategemise aeg. Sel ajal head tehes justkui kaoks kohmetus, piinlikkus ja argus, mis meid tavaliselt teisi aidates vaevavad. Tekib tunne, et meil on õigus head teha, et jõulude ajal asju kinkides maksaksime justkui kinni selle, et terve aasta ei ole kedagi aidanud või midagi kinkinud. Usun, et paljud, keda jõuluajal meeles peame, ei soovi muud, kui ainult ühte pidulikku lauda koos hea seltskonnaga.

Detsembrikuus ülejäänud aastaga võrreldes kõrgem tähelepanu on tegelikult teisejärguline. Seda enam, et palju massilist abistamist on jõuluajal käsikäes meediakära ja glamuuriga, mis on mõnes mõttes tülgastav.

Aga tore, et vähemalt detsembris head tehakse. Küll tuleb aeg, mil neid inimesi on rohkem, kes südamest hoolivad ja aitavad. Kas või bussipeatuses hädasolijat. Mis detsembris õpitud, ehk jagub ka ülejäänud aasta jaoks.

Miks ma sellest kõigest kirjutan? Aga seepärast, et neid inimesi, kes seda teksti lugedes end ära tundsid, on kujuteldamatult palju. Ja ma ei oska neid kuidagi aidata.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)