Kas majanduslangus paneb aru pähe? (24)

Kas majanduslangus paneb aru pähe?

 

Ei möödu enam päevagi, ilma et meedia ei maaliks meie ette järjest masendavamaid pilte ülemaailmsest majanduskriisist ning eks ole kriisi mõju juba tunda saarlastegi peredes.

Aga kui hästi järele mõelda, siis on majanduslangusel siiski ka vähemalt üks positiivne külg: küllap sunnib see meid kõiki – ja rikkamaid rohkemgi veel kui neid, kel senigi palju priisata polnud – oma viimase aja tarbimisharjumusi kriitilise pilguga vaatama ja endalt küsima, kas need on ikka piisavalt mõistlikud.

Oleme tarbimismaania ohvrid

Küsimusele ausalt vastates peame küllap tõdema, et liiga tihti oleme kavalalt õhutatud tarbimismaania ohvriks langenuna ostnud asju, millega meil tegelikult pole mitte kui midagi peale hakata.

Nüüd, kus Eesti kohe-kohe Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmise eufooria on asendunud kurva tõdemusega, et jälle on käes kitsamad ajad, jõuab meie arunatuke loodetavasti pähe tagasi ja vähemalt osa rumalaid oste jääb edaspidi tegemata.

Aga tegelikult tuleks mõistusega tarbida ka siis, kui majandusel läheb hästi. Tarbida kooskõlas oma tegelike, mitte kellegi teise poolt pealesurutud näiliste vajaduste järgi. Nõnda jätaksime Maa peal midagigi alles ka järeltulevate inimpõlvede jaoks. Oma laste või lastelaste eest me nende toiduportsu ju ära ei sööks?

Üks ohtlik aspekt on tarbimishulluse õhutamise juures aga veel: sellest võidavad ainult ülisuured rahvusvahelised korporatsioonid, ja võidavad väiketootmise ning koos sellega ka kohaliku elu väljasuretamise hinnaga väljaspool suurlinnu.

Võõras piim ja leib saarlase laual

Kui paljud meist mäletavad veel, kui kuulsad ja tahetavad olid kunagi terves Eestis Varma kombinaadi Saaremaa õlu, Kuressaare leivakombinaadi Borodino leib või tarbijate kooperatiivi leivatööstuse Orissaare sai? Vähese erandiga ei veetud neid saarelt välja mandri poodidesse, seda enam aga viidi siit kaasa külakostiks.

Samas suutis rajooni toiduainetetööstus põhiliste toiduainetega ise varustada nii kohaliku rahva kui ka saartel paiknevad mitmetuhandepealised nõukogude sõjaväeosad.

Saare mehed ja naised said kohapeal tööd ning ettevõtted ja majandid andsid tubli panuse kohaliku elu-olu edenemisse.
20 aastat tagasi räägiti tõsimeeli mitte üksnes isemajandavast Eestist, vaid ka isemajandavast Saaremaast. Aga nüüd?

Piim mandrilt

Vaevalt oskas keegi veel paarkümmend aastat tagasi ette kujutada, et tavalist joogipiima tuleb Saaremaale vedada mandrilt. Nüüdseks on meil kohapeal toodetud toiduainete sortiment kõvasti vähenenud, toiduaineid ja koguni kiiresti riknevat valmistoitu veetakse sisse mitte üksi mandrilt, vaid tõepoolest tervest maailmast.

Ka seda, mida on kunagi edukalt siinsamaski kasvatatud-toodetud. Muidugimõista on see arusaadav nn koloniaalkaupade nagu tee ja kohv, maitseained, lõunamaised puuviljad puhul.

Aga kas keegi on näiteks viitsinud poodides kokku lugeda, mitme mandri ettevõtte leiba-saia või piima meil müüakse? Või juurelnud, miks tavalist kartulisalatit peab tingimata kokku segama ainult pealinna supermarketi köögis? Rääkimata sellest, miks kohupiim või jogurt tuleb siia vedada Poolast või Saksamaalt?

Kokkuhoiust rääkides: kas keegi on mõelnud, kui palju rohkem kütust ja tööd kulub piimapaki vedamiseks mõnda maakonna poodi näiteks Tartumaalt, võrreldes sama kauba kohaletoomisega meie oma Sikassaares asuvast kombinaadist?

Kehva praamiühendust kirutakse vahetpidamata, kuigi parvlaevad mahutavad palju rohkem masinaid ja reisijaid ning sõidavad tihedamini kui 20 aastat tagasi. Aga kas on kirujad seejuures mõelnud, kui palju mõttetuid koormaid üle väina veetakse?

Piltlikult öeldes sõidutatakse ju nüüd iga leiva- või saiapäts ning piimaliiter mandrilt saarele eraldi autos. Elanikke jääb maakonnas iga aastaga vähemaks, aga parvlaevade koormus ei vähene.

Ostame omamaist, et koos püsima jääda

Ometi võiks saarlaste põhitoit praegugi olla kasvatatud-toodetud siinsamas saarel ning sellele saaksime tarbijatena kõik ise kaasa aidata. Ostes kohapeal küpsetatud leiba-saia, kohalikke lihatooteid, kohalikke põllusaadusi ning niipalju kui võimalik, ka tarbeesemeid. Kui kohalikku toodet pole (nagu juba paraku piim ja munad), siis eelistame eestimaist. Ja alles viimase paratamatusena välismaist.

Sel moel aitame kaasa oma saare ettevõtete püsimajäämisele ja koos sellega kaassaarlaste töökohtade säilimisele ka majanduslanguse tingimustes, seega ka oma kodukandi elu mandumisest ning väljasuremisohust päästmisele.

Tõsi, kodukandi patriotismile üksi loota ei saa – ostja hääletab ju rahakotiga. Kui kaugemalt toodud samaväärne kaup on ikka odavam kui kohalik, siis pole kahtlust, et poeletilt kaob kiiremini muidugi esimene.

Kui aga kohalik tootja lepiks soodsa jaehinna kujundamise nimel väiksema kasuminumbriga tingimusel, et ka müüja ei lisaks kohalikule tootele nii viimase peal juurdehindluse protsenti, oleks kohalik kaup poodides kindlasti konkurentsivõimelisem ja nõutavam.

Niisiis on ka kaubandusettevõtete võimuses kaasa aidata kohalike tootjate ellujäämisele. Paraku on aga kaubandus maakonnas suures osas libisenud suurte, pahatihti pealegi välismaiste kauplusekettide kätte. Nemad aga teevad oma hanked mujalt ning tihtipeale ei taha kohalikust, liiati veel väiketootjast kuuldagi.

Kellele läheb teie väljaantud raha

Ma ei jaga paljude vaimustust iga uue ketipoe tuleku puhul Saaremaale ning veel vähem mõistan neid anonüümseid internetikommentaatoreid, kes ei väsi suurustamast, et ikka veel pole saarel poodi, kust nemad endale riided selga ja toidu lauale saaks, mistõttu peavad oma ostud tavaliselt Tallinnas või koguni Stockholmis tegema.
Aga olgu, eks peenutsejaid leidub ju ikka.

Usun, et enamik meist suudab mitte alluda pealetükkivate reklaamikampaaniatega õhutatavale ostuhullusele ja osta ikka seda, mida tõesti vaja ja siis, kui vaja.

Kui vähegi võimalik, tarbime kohalikku päritolu kaupa, toetades nõnda oma saare kogukonda, andes tööd ja teenistust ning kindlusetunnet kohalikule ettevõtjale, aga lootes ka vastutulekut neilt, keda oma sellise käitumisega toetame.

Just nüüd tuleks meil iga krooni välja andes eriti kaaluda, kas see läheb saarlastele tööd ja teenistust andvale kodusaare ettevõttele või hoopis Eestist välja raja taha.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 56 korda, sh täna 1)