Kultuuri lainel

Saare maakonna mastaapides on Taritu rahvamaja üks väiksema teeninduspiirkonnaga maju, mis ei asu vallakeskuses ja kus viie ümberkaudse küla peale kokku on umbes 300 elanikku.

Majja käib 5 kilomeetri raadiusest kokku 60–70 isetegijat. Seega iga viies inimene, keda meie kandis kohtate, osaleb mõnes laulukollektiivis, tantsurühmas, näiteringis või pillipundis.

Eelnev lause on illustratsioon, sest olen üsna kindel, et külateedel jalutades võite nautida täielikku privaatsust – kool, pood ja sidekontor on suletud ja bussid sõidavad nii harva, et elu selle järgi sättida on terve teadus. Nii et kõige kindlamini kohtabki inimesi raamatukogus ja rahvamajas, mis asuvad armsas endises koolimajas.

Maakonna rahvamajade juhatajad on need inimesed, kes vastutavad meie omakultuuri jätkumise eest. Kas keegi on meile selle vastutusekoorma pannud ja kas me oleme suutelised seda kohustust täitma?

Äkki oleme meie, missioonitundega kultuuritöötajad, ise endale liiga suure suutäie hammustanud? Ehk peabki meie rahvakultuur olema vähem juhitud ja minema isevoolu teed, et mida hullem olukord, seda suurem omaalgatus?

Kui palju jõuab TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lõpetajaist rahvamajadesse tööle? Igatahes Saare maakonda pärast minu tulemist (sellest on juba 20 aastat), ei ole tulnud kedagi.

Eriharidusega kultuurikorraldaja (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia) ja kultuuriteoreetiku (Tallinna ülikool) jaoks jääb maamajades töötamine millegipärast perspektiivituks. Kuna kaugõppes kõrghariduse omandamine on meie erialal tasuline, mis käib meie palga juures ilmselgelt üle jõu, siis olemegi surnud ringis.

Valmiv rahvakultuuri seadus määraks meie vastutusala, fikseeriks õigused ja kohustused. Praegu oleme mainitud vaid kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses ja kohalikud omavalitsused ongi meie ülalpidajad. Lisaks muidugi taidlejad ise. Puudu jääv toimimist toetav raha tuleb projektipõhiselt. Kui tuleb… Leian, et riik peab oma osalust kulude kandmise osas tunduvalt suurendama ja oma vastutusala laiendama.

Tuleval suvel toimub laulu- ja tantsupidu. Mis siis mureks? Usun, et repertuaarivaliku üheks kriteeriumiks võiks olla soov tõsta kollektiivide kunstilist taset.

Teiselt poolt peaks repertuaar kindlustama, et osaleja hõiskaks täiel rinnal. Aga praegu – vaadates kohati üle jõu käivat maadlemist nootide ja tekstidega, loodan, et väikeste maakohtade lauljad ei kaota usku lauluväesse.

Aili Salong
Taritu rahvamaja juhataja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 17 korda, sh täna 1)