60 Saaremaa käsitöölist said kokku jõululaadal (2)

60 Saaremaa käsitöölist said kokku jõululaadal

OAD OTSAS: Oad olid jõululaadal minev kaup. “Just müüsin kõik ära,” kinnitas Torgust laadale oma talu õunte, mee ja sarapuupähklitega tulnud Anni Kumm.

Eile Kuressaare spordihoones pensionäride ühenduse ettevõtmisel peetud jõululaat oli tõeliselt vana hea käsitöölaat. Kohal oli 60 käsitöövalmistajat, kes müüsid ise omatehtud toodangut.

Ja müügilettidelt võis leida tõesti kõike – alates õuntest, pähklitest ja piparkookidest lõpetades lapitekkide, kaltsuvaipade, kõikvõimalike kudumite, ehete ning seepidega.

“Traditsioonilist” Poola laadakaupa sel jõululaadal ei kohanud ning Laine Leivat TÜ-st Tiiu Tanu märkis rõõmsalt, et rahvas ongi hakanud viimasel ajal rohkem käsitööd ostma. “Käsitöölaada mõte on väga hea ning neid ettevõtmisi võiks kindlasti rohkem olla, see siin on ikka laada moodi laat,” kiitis Leivat.

Astest laadale tulnud Juta Metshein nentis, et ega käsitöö tegemine ära ei toida ning ise müümise eelis on see, et kaubale ei tule juurde poeprotsenti, mille tõttu kauplustes toodang ka kauem seisab.

Käsitöö tegijad vajavad toetust

Kuressaare pensionäride ühenduse juht Helga Nurmekann rääkis, et viimane ongi üheks põhjuseks, miks nende ühendus otsustas sügisel maakonna käsitöötegijad kokku kutsuda – ega ju käsitöölised suurt midagi teeni, ikka minimaalselt.

“Kuulsin just ühelt proualt, et ta on ise invaliid, peres on kolm last kasvamas ning nad said äsja teada, et meeski hakkab tööst ilma jääma. Ta ütles, et siis jääb üle ainult tema käsitöö, aga poes võetakse nii palju vahendustasu ja kauba müümine võtab ka aega,” rääkis Nurmekann, kelle arvates võiks valla või valdade ühine huvi olla, et käsitöölised jõuaksid oma kaubaga laatadele. “Tavaline maainimene ju oma väikese toodanguga Tallinna minema ei hakka,” arvas ta.

“Eks ma olen selline inimene, kellele teiste mured hinge lähevad,” ütles Nurmekann, kes ka eilse laada eel saatis koostöös Lea Pooliga maavalitsuse sotsiaalosakonnast vallavalitsuste sotsiaaltöötajatele kirjad, et need aitaks oma rahval kohale tulla.

Tulemusega jäi Nurmekann väga rahule. “Eks siin on selline tõeline segakaup,” ütles ta, lisades, et tegelikult võiks ju meeste tehtud käsitööd rohkem olla. “Igasugust õuemööblit, kas või toigastest.

Tavaline külamees ju merepäevadele või laatadele uudistama ei tule, et eeskuju võtta.” Nurmekannu arvates võiks külamehed kokku koguda ning viia nad kuskile ekskursioonile – siis nad näeksid, kuidas on võimalik lihtsaid asju valmistada.

Kihelkonna valla Uustalu talu leti taga askeldanud Raivo Kauber aga usub, et eks meeste tööd ole peidetult ka naiste tehtavas näputöös. “See ei paista ainult välja,” nentis ta. Ise nimetas ta ennast seekord rohkem transporttööliseks, kuid müügilolevat naturaalsete ainetega värvitud lõnga kiitis.

“Naturaalne on eestlasele ikka olnud omane, mis on lamba seljast võetud ja inimese selga pandud, see on soe, mugav ja tervislik ning seda kõike võib ainult soovitada,” ütles ta.

Kuum kaup – oad

Nurmekann oli kurb, et Kaarma vallast seekord nii vähe tegijaid kohal oli. “Ootasin väga Randvere töökoda,” avaldas ta, “ja rohkem võiks olla ube, need said väga kiiresti otsa, varem on ikka pähkleid ja õunu ka küsitud, aga neid vist jagus,” arutles laada korraldaja.

Torgust laadale ube müüma tulnud Anni Kumm aga sellist käsitöölaata ei mäleta, kus nii palju müüjaid koos oleks olnud. “Ma olen küll ainult viimased 3–4 aastat laatadel käinud,” lisas ta. Kummile meeldis ka see, et laat on korraldatud ruumis sees, nii ei külmeta näppusid ei müüjad ega ostjad.

Helina Mäekivigi oli rõõmus, et sel aastal nii paljud inimesed on otsustanud kingikotti tema valmistatud seepi muretseda. “Ma loodan, et sellised õiged laadad saavad au sisse, olen alati just käsitöölaatasid pooldanud,” sõnas ta. “Käsitöö on ikka midagi muud, sest tehtu on tulnud puhtast südamest, see on ikka midagi muud, hoopis midagi muud kui poeasjad,” arvas ta.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 50 korda, sh täna 1)