Perekonnalegend: Lugu Lõuna-Ameerika sadamast leitud poisist (1)

Perekonnalegend: Lugu Lõuna-Ameerika sadamast leitud poisist

 

Alljärgneva loo saatis toimetusele Kuressaare elanik MAIRE METSAÄÄR. Tema sõnul kuulis ta seda lugu ühelt oma healt tuttavalt, samuti Saaremaa pealinnas elavalt 82-aastaselt vanaproualt. Vanaproua teadis väita, et kunagi ammu olevat Hiiumaa meremehed leidnud Lõuna-Ameerikas väikese hüljatud poisikese ja toonud lapse Eestisse. See poiss olnud tema vanaisa.
Lugejale teadmiseks nii palju, et usaldusväärset dokumentaalset kinnitust ei õnnestunud toimetusel sellele faktile leida. Seega on lugu omamoodi kaunis legend, mida ühes Saaremaa suguvõsas praegu räägitakse. Ja veel – loo kirja panija teksti ja stiili on vaid veidi kohendatud…

Õhtuks oli sinna sadamasse jäänud vaid eestlaste purjekas. Poisslaps klibusel rannal ainult häälitses haledalt ja ringutas käsi mere poole. Ta oli terve päeva oma pisikestel jalgadel tatsanud ja omasid otsinud. Keegi teda kaasa ei võtnud. Suured linnud tiirutasid lapse kohal, oodates, millal see hinge heidab ja neile pruukostiks langeb.

Laeval toimetasid hiidlastest meremehed oma tööd. Salamisi jälgis iga mees kail ukerdavat last. Üksteise eest peideti mõtteid ja silmi.

Laps oli vanuselt kahe- või kolmeaastane. Alguses oli kai ääres rohkem purjekaid, seal sebis inimesi ja pilt ei paistnud nii trööstitu. Nüüd lõikas aga lapse hääl meestele hinge – et kuidas seal kodus minu omad elavad.
“Kõpu Laes, mine ja too see laps meite laeva!” See oli kapteni käsk ja Laes ruttas seda kiirustades täitma.

Kuidas lõunaameeriklane pika merereisi üle elas, sellest ajalugu vaikib. Mis rahvusest ta oli, pole samuti teada. Ei-ei, neeger ta polnud. Nahk oli poisil päevitunud, kuid muidu oli ta valge ihuga nagu kõik ristiinimesed. Lõuna-Ameerikast hiidlased tookord tulid ja aastaarv oli siis vist 1857.
Kõpu Laes oli hell võõrasisa. Kodus laskis ta poisi ristida Jaeniks. Ka oma perekonnanime andis ta leidlapsele.

Et tõeseid fakte selle mehe elust Saaremaal on vähe, peab lugu veidi väljamõeldistega vürtsitama.
Oleks uhke, kui poisil oleks mõni eriline tunnus kaugelt kaasas olnud.

Kas rist salamärgiga kaelas või märk kehal, mille järgi siis aastate pärast selle maa mehed ta ära oleksid tundnud. Aga Jaeniks ristitul ei olnud ei risti ega märki. Ka ei saanud hiidlased aru, mis keeles ta tahtis oma lugu natukenegi seletada siis, kui kõht täis ja turvatunne hinges. Nii õppis ta eesti keele ja Hiiu murde ära.

Jaen kasvas ilusate suurte tumedate silmadega noormeheks. Temperamenti ja kärsitust oli temas rohkem kui teistel küla noormeestel.
Austajannadest tal puudu polnud. Võttis naise (tema naist kutsuti pereringis Liisuks), kolis Saaremaale Eiklasse. Siin sündisid neil lapsed. Üks tütar oli Anna.

Siit algabki Anna lugu, mis imestama paneb. Selle naise perre sündis neliteist last! Kui aga oletada, et Jaen oli päritolult hispaanlane, pole Anna erakordne viljakus ime. Lõunamaadel on naistel ikka palju lapsi, nad on kui madonnad, lapsed jalge ees! Käia raskejalgsena 126 kuud oma elust – see peab ikka jõud olema!

Kui veel oletada, et Jaenis oli müstiliste irokeeside või mohikaanide verd, siis me ei teagi, mida nende geenid sisaldasid. Ameerika avastamise tuhinas segati veri ära. Ja Saaremaa kliima oli hea – kolmteist Anna last kasvas üles. Neist kahega olen minagi kohtunud.

Anna tütrelt saingi sellest loost kuulda. Tema omakorda oli loost kuulnud oma vanemalt õelt Olgalt. Nüüd on Olga surnud. Tema olla 1943. aastal Hiiumaal ühes kaptenite peres teeninud.
Selleks ajaks, kui Olga teenistust alustas, oli kaptenite peres juba kolmas peremees esimese kapteni reisust lugedes. Saadi teada teenija vanaisast ja lisati veel ka oma legend.

Lõuna-Ameerikas käinud mehed olid sitked. Siis olid ju mehed rauast ja laevad puust. Nüüdne peremees pidi oma laevaga meremiinide vahel loovima. Sõda oli… Kui oletada, et noor merekaru viskas kaunile teenijale silma, siis laskis ta fantaasial lennata ja külvas külatüdruku üle romantiliste juttudega tüdruku päritolu kohta.

Tüdruk tuli Saaremaale ja pajatas õdedele, et kõik nad peavad tingimata tangotantsu selgeks saama. Hispaanlane ja tango – see käib kindlalt kokku.
Teine probleem olla olnud, kuidas poiss sadamasse sattus. Kuhu jäi lapse ema? Võib-olla oli sel ajal veel salaja tegutsevaid indiaanlasi – varastasid kauni naise ära ja annetasid kuskil mägedes rituaali käigus oma jumalatele? Või meelitasid just eurooplastest laevamehed mustasilmse näitsiku oma laevale?

Äkki oli Jaeni ema sunniviisiliselt mehele pandud ja kui tuli ta oma kallim sadamasse, põgenes naine sellega? On ju kena armastuslaul:
Huaniita on see neiu,
kellest kauneid laule loob.
Ka kitarri Huaniitaks
kutsub merel madrus noor…

2008. aasta detsember


KAS TÕESTI TEMA?

Loo autor ütles teadvat ka ristinime, mis siin Eestimaal olevat Lõuna-Ameerikast toodud poisile pandud – Jaan Link. Umbes pool päeva uurisin ajalooarhiivi internetileheküljel vanu kirikuraamatuid ja säärase nimega mehe ma tõepoolest leidsingi!

Siinkohal olgu ära toodud väljavõte Saare-Lääne praostkonna Käina koguduse kirikuraamatust, kus kirjas kihlatute, kirikus mahakuulutatute ja abiellunute nimed.

1886. aasta 5. detsembril on tehtud sissekanne, et Käina vallast Aadma külast pärit noormees on kihlunud Liisa Ergmanni nimelise noore naisega. Kahjuks ei selgu sissekandest midagi Jaan Linki päritolu kohta – on vaid toodud tema konfessioon (luterlus).

Urmas Kiil

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 61 korda, sh täna 1)