Lihtsalt Maie Kaalist (3)

Lihtsalt Maie Kaalist

TÖÖHOOS: Selle laua taga võtab Maie igal hommikul abivajajaid vastu.

Ajal, mil televisioonis tutvustatakse igal õhtul mõnd inimest, kes on Eestimaa uhkus, tahan ka mina tutvustada üht väga erilist inimest, kes kindlasti oleks seda tiitlit väärt. Tema hella sõnata ei ole Kõljala ja Kaali kandis jäänud ükski laps ega täiskasvanud abivajaja. “Ta on meie Maie,” ütlevad külainimesed. Jutt on Kaali perearsti õest Maie Saarest, keda kohalikud kutsuvad lihtsalt Maieks, ning kes on Kõljala ja Kaali kandi rahvast tohterdanud juba ligi 50 aastat.

Maie on inimene, kellele võid igal ajal helistada ja oma tervisehädast rääkida, ning ta ei ütle kunagi, et tal on vaba päev. Kui tal pärast toru hargile panemist süda helistaja pärast kripeldama jääb, hüppab ta jalgratta sadulasse ja väntab abivajajat oma silmaga üle vaatama, et kas ikka on kõik nii, nagu telefonis tundus või jättis inimene midagi mainimata.

Kui oma murega Maie juurde minna, on ta alati väga toetav ja valmis aitama. Vajadusel kutsub kas või laupäeval oma juurde koju siduma või süstima, et maainimene ei peaks linnasõitu ette võtma.

Lastelt uurib ta alati, kuidas neil koolis läheb. Õde Maie suudab igale abivajajale jätta just sellise tunde, et too on oluline.
Maiel on ka haruldaselt hea mälu, ta mäletab täpselt, mida sa talle eelmisel korral rääkisid, ja tunneb inimesi nii hästi, et teab peast sedagi, millist rohtu keegi võtab.

“Mulle on minu inimesed siin nii tuttavad, et ma tean täpselt, kui mõni inimene tuleb, et nüüd on tal viimane häda käes, teine tuleb aga, et häda ennetada,” räägib Maie, kuidas tema patsiendid jagunevad enam-vähem kahte liiki.
Selle kandi rahvas teab, et Maie paneb töösse kogu oma hinge.

Tuli Kaali ja jäi

Maie lõpetas meditsiinikooli 1960. aastal.
Esiteks töötas ta Vana-Lõve haiglas, siis mõnda aega Orissaare internaatkoolis ning aasta pärast kooli lõpetamist tuli Kaali velskriks. Ja Kaali ta jäigi. “Elasin siin nii hästi sisse, et kordagi ei ole mul tekkinud mõtet ja tahtmist kuskile mujale minna,” kinnitab Maie.

Siin Kaalis sai noorik tuttavaks ka oma tulevasega. Tuli suur armastus ja õppimismõtted olid nagu peast pühitud. Tagantjärele arvab Maie, et oleks ikka pidanud rohkem õppima, aga see selleks.

“Minu unistuseks oli saada arstiks, aga seda minust ei saanud,” paljastab Maie ühe oma täitumata unistuse. “Majandusraskused tol ajal ei võimaldanud ülikooli minna.”

Põhikooli oli Maie lõpetanud Siberis, kuhu Väike-Pahila külas sündinud väike tüdruk sattus koos küüditatud ema ja vanaemaga. See on aeg, millest Maie rääkida ei taha. Karm ja raske. Just seal, Siberis, oma haige vanaema kõrval, tuli Maie mõttele, et läheb meditsiini õppima.

Selleks et oma haiget vanaema aidata. Läkski õppima, raske oli küll… aga õppis. “Mamma, sa pead nii kaua vastu pidama, kuni ma õpin ja saan sind aidata,” olid teismelise tüdruku sõnad oma armsale mammale. Olgu siinkohal öeldud, et Maie jõudiski teda aidata. “Mamma elas minu juures kõik need aastad pärast Siberit,” ütleb ta.

Oskab inimest aidata

Kõige rohkem rõõmustavad Maiet tited ja titemammad. Ja ka kõik teised positiivselt ellu suhtuvad inimesed. Viiekümne aasta jooksul on suureks kasvanud mitu põlvkonda.

“Kui inimene oskab igast väiksest asjast, millest ta on abi saanud, rõõmu tunda, ja sa näed, et inimesel on parem, siis on ju kõik hästi,” toonitab Maie, lisades, et tema töös tuleb ette ka halvasti lõppevaid asju, aga nendest me täna ei räägi.

Maie sõnul on tal haige juurde minnes alati pisike ärevus sees – kas ta ikka oskab? Kuni uksele koputamiseni puperdab süda rinnus, sest ta teab, et inimene loodab tema peale. “Aga kui juba tuppa lähed, pead olema nii julge ja enesekindel, et inimesed saaksid sinust tuge,” räägib kogenud õde. “Kui ma ise hakkaks pabistama, siis oleks ju terve pere paanikas.”

Maie tunnistab, et tal on õnne olnud elada ja töötada suhteliselt mõistvate inimeste keskel. Oma tööga on ta rahul, läheb sinna igal hommikul hea meelega. Lisaks käib ka väljakutsetel.
Pikki aastaid oli Maie Kõljala-Kaali kandis üksi. Nüüd juba kümmekond aastat on tal ka perearst kõrval.

“Nii on väga hea tööd teha. Helistad ja küsid, kui ise hätta jääd… Arutad läbi iga asja, mis hinge jääb,” on Maie ülimalt rahul ja kiidab perearst Mari Sootsi. “Temaga on väga hea koos töötada.”

Perega vedanud

Kuigi lapsepõlveaastad olid Maiel rasked, ei murdnud need kanget saare naist.
“Saatus on nüüd jälle mu poole peal,” on ta õnnelik. Maie on inimeste aitamise kõrval kasvatanud üles kaks tütart ja tal on neli lapselast.

Oma perest rääkides lähevad Maiel silmad niiskeks. Ütleb, et tal on lihtsalt väga vedanud, sest lapsed ja lapselapsed on hirmus tublid. Üks tütar on Saaremaa ühisgümnaasiumis õpetaja ja teine töötab apteegis proviisorina. Lapselastest vanim õpib ülikoolis inseneriks, kaks käivad gümnaasiumis ja kõige noorem on alles põhikooli õpilane.

“Ja väimehed on mul tublid,” kiidab Maie. “Nagu oma pojad, kellele Kaali on saanud koduseks.
Koos abikaasa Endliga on Maie Kaali nii ilusa kodu rajanud, et seda võib kõigile eeskujuks seada. “Tänu Endlile on meil jah selline kena kodu, kuhu kõik lapsed ja lapselapsed saavad igal vabal hetkel rõõmuga tulla,” ei ole naine abikaasa kiitmisega kitsi.

Tervele perele sokid jalga!

Vabal ajal armastab Maie kududa ja õmmelda. Olgu lisatud, et sokid koob Maie jalga kogu oma perele. Samuti tegeleb ta aiandusega, loeb palju, ja just erialast kirjandust.

“Aias saan pingeid maandada. Näppu pidi mulla sees on hea olla, kui oled mõne asja pärast mures,” õpetab ta.
Käes on jõuluaeg. Juba palju aastaid koguneb terve Maie pere jõuluajal ikka koju. Laua ümber tuleb kokku kümme inimest.

Kuigi Maiel oleks õigus juba aastaid pensionil olla, ei taha ta veel oma ametist loobuda. “Võiks ju pensionil olla, aga ma ei tea, miks ma ei saa sinna koju jääda,” imestab tubli naine, kes on harjunud inimesi aitama, ise ka. “Ilmselt sellepärast, et mul kodune pool on nii tugev, saangi nii hea meelega tööle tulla.”

Olgem ausad, ilmselt paluvad kõik Kõljala ja Kaali kandi inimesed tal veel edasi olla. Kuni ta jaksab…


Perearstile suureks toeks

Perearst Mari Soots ütles, et Maie kirjeldamisel jääb sõnadest väheks.
“Mulle on Maie oma kogemustega väga suureks abiks,” rääkis Mari Soots, lisades, et Maie tunneb kõiki peresid ja iga üksikut inimest, ning sellise kogemustepagasiga inimene on perearstile tugevaks toeks. Seda enam, et aastaid on Maie Kaali velskripunktis töötanud üksi ja pidanud ka kõige raskemad otsused ise vastu võtma.

“Ta jõuab nii palju,” kiitis Soots, selgitades, et Maie jõuab muretseda kõikide haigete ja ka oma pere pärast. Ta lisas, et Maie ei unusta kunagi tähtpäevi ja peab kõiki meeles.

“Tema jõuab muretseda ja hoolitseda kõikide eest,” võttis perearst Soots teema kokku.

Maie – asendamatu inimene

Täpselt nii arvab Maiest Kõljalas kasvanud ja praegu Kaarma vallas elav Marina Kaunis, kes on ise sirgunud Maie hoolitseva pilgu all ja käib nüüd oma kolme lapse tervisehädade korral Maielt nõu ja abi saamas.

“Ta on tõesti asendamatu inimene,” kinnitab naine veel kord, selgitades, et alati, kui tal tuleb Maiega suhelda, jääb mulje nagu töötaks Maie ainult tema pere heaks. “Muretseb ja hoolib,” lisab ta.

Marina räägib, et kui lastel on midagi viga, siis Maie annab nõu ja palub alati ka tagasisidet. “Vahel, kui lapsel on juba parem, unustan ära, et pidin talle helistama, kuid Maie ei unusta ja helistab siis ise,” ütleb Marina, kelle sõnul käib neil suvel alati palju külalisi mandrilt ning kui neil on mingi tervisehäda, ei jäta Maie kunagi kedagi hätta, olgu nad siis omad või võõrad. Tema jagab nõu ja abi ikka, kui keegi murega pöördub.

***

I klassis käiv õpilane Margus: “Emme, kuidas Maie mäletab, kui pikk ma eelmine kord olin?”
“Kust sa tead, et ta seda mäletab?”
“Aga ta ütles, et ma olen pikemaks kasvanud.”

***

Üks koolipoiss: “Kui ma üks kord Maiele ütlesin, et mul läheb koolis hästi, aga inglise keelt ma hästi ei oska, siis järgmine kord ta uuris juba ise, et kas keeleoskus on paremaks läinud. Kuidas ta küll kõike mäletab?”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 43 korda, sh täna 1)