Aleksius II kandis Eestit oma südames

Aleksius II kandis Eestit oma südames

KÕRGE KÜLALINE: Pilt on tehtud 1970. aastatel, kui Aleksius külastas Saaremaad. Tookord oli ta Eestimaa piiskop.

Minu kokkupuuted äsja manala teele läinud Vene apostliku õigeusu kiriku pea, kogu Venemaa patriarhi Aleksius II-ga on olnud põgusad või kaudsed. Oli üks meeldejääv telefonikõne, teises otsas sügava rahuliku hääle, aktsendivaba eesti keele ja targa inimese sõnavaraga heasoovlik mees.

Ühe mõtlemapaneva kaudse kontakti eest patriarhiga võlgnen tänu Siberi kirjanikule Vadim Makšejevile. Mehele, kes 1941. a Eestist Siberisse küüditati. Istusime ühel 2004. aasta juuliõhtul, pärast tööd arhiivis, tema korteris Tomski Akademgorodokis – sealses rohelusse uppuvas teadlaste ja loomeinimeste linnakus.

Rääkisime represseeritud eestlaste saatusest Siberis, arhiivileidudest, kirjaniku koostööst Solženitsõniga, elust ja inimestest sõjaeelses Eestis. Minu ees laual oli Vadim Nikolajevitši mälestusteraamat “Muromi rajalt…”.

Raamatus oli tuttavaid pilte, mis küll pärit selle autori noorusajast. Tartu Peetri kirik, Narva kindlus, Pühtitsa klooster… Raamatu vahelt pudenes välja kiri. Jõudsin märgata, et see oli Venemaa patriarhi ametlikul kirjaplangil.

Kirjanik, tabanud mu uudishimu, lubas mul kirja lugeda, pärast koguni maha pildistada ja vajadusel kasutada. See äsja lahkunud suurmehe 2002. aasta märtsist pärinev tänukiri räägib Aleksius II suhetest Eestiga paremini kui mistahes ümberjutustused või kommentaarid.

Aadu Must
Tartu ülikooli professor


Kallis Vadim Nikolajevitš!

Väike-Kodumaa Eesti, kallis minu ja Teie südamele, maa, mis on meid sünnitanud ja kasvatanud. See on minu perekonna, minu omaste, minu vanemate maa, kes on armastuse, ennastsalgavuse, mis aga põhiline – usuga töötanud ja palvetanud tema pinnal.

Seda maad on võimatu mitte armastada, mitte teada tema minevikku, mitte kaasa elada tema olevikule, mitte hoolida tema tulevikust ja palvetada selle eest. Me oleme temaga, tema murede ja raskustega, sest me jagame tema saatust. Peaaegu kolmkümmend aastat kandsin ma vastutust Õigeusu eest Eestimaa pinnal, aga veel enne seda kasvatas see maa mind kolmkümmend aastat…

Jumala meelevallas sattusid paljud-paljud venelased neist endist sõltumatutel asjaoludel, nagu Teie, kallis Vadim Nikolajevitš, kaugele oma kodumaast … Jah, Venemaa jaoks osutus kogu see viimane kahekümnes sajand raskete katsumuste sajandiks…

Maa “Muromi rajalt…” kauge, armastatud Pühtitsani – kõik see on meile teiega Väike-Kodumaa, mälestus ja armastus, mis raugematult hingab meie südametes.

Tänan Teid südamest raamatu “Muromi rajalt…” eest.
Kaitsku Teid Jumal

Aleksius
Moskva ja kogu Venemaa patriarh

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 25 korda, sh täna 1)