Mida kinkisid Eestile sünnipäevaks? (2)

Mida kinkisid Eestile sünnipäevaks?

 

Eesti riigi juubeliaasta on selleks korraks läbi. Kui palju lehvivaid lippe ja lõõmavaid rahvustundeid, üle hulga aja! Ja kahju on vaid sellest, et vabadussammas valmis ei saanud ning et ilusa mõttega tehtud sünnipäeva-aasta mattus lõppkokkuvõttes majanduskriisi “lummusesse”.

Siiski usun, et kõigil, kel vähegi soovi, oli võimalus nii trikoloor kapist välja tirida, rahvariided selga panna kui ka isamaalisi laule laulda, laulda kohe nii, et rind rõõmust hõiskab. Võib-olla me ei adugi alati, milline ime on meie oma riik.

Ja ega me peagi hommikust õhtuni selle peale mõtlema. Kuid vahel ju võiks, kuskil kukla taga võiks vahel selline kop-kop käia, eriti kriitilistel hetkedel – olgu siis Georgia sündmuste või mõne muu mõtlemapaneva ilmaasja taustal.

Ehk siis ei tunduks igapäevased maised mured sugugi nii suured, kui me tunneksime rõõmu sellest, mis meil on, ning hooliksime olemasolevast – oma riigist ja ligimestest. Ja saamise asemel mõtleksime hoopiski sellele, mida me ise oleme andnud – oma riigile ja ligimestele. On ju vana tarkus see, et kes annab, sellele ka antakse.

Kui ma olin selle loo pealkirja arvutisse trükkinud, jäin mõttesse ja püüdsin enda püstitatud küsimusele ise vastata. Ja esimese hooga tundus, et jään hätta. Mis ma siis teinud olen? No midagi erku ei tule pähe, et natukenegi saba kergitada. Ma ei ole korraldanud ühtegi suurt “Teeme ära”-taolist kampaaniat ega kõnekoosolekut.

Vastupidi, olen teinud täpselt neidsamu asju, mis riigi 89., 88., 85. ja 80. sünnipäeva-aastal: kasvatanud koos armsa kaasaga lapsi, toimetanud oma igapäevategemisi ning püüdnud oma tööd teha võimalikult hästi. Nojah, vabatahtlik tegevus ju ka, ning kuna minu sotsiaalne närv on ehk väheke teravam ning ideid rohkem, kui vahel tehagi jõuaks, olen siiski pidanud tehtut loomulikuks, mõeldes, et kui vaja – teeme ära. Jutumärkideta.

Aga äkki ongi parim kingitus oma riigile olla hea kodanik? Just selline, nagu tahaksin kasvamas näha oma lapsi – et nad tuleksid elus toime ning saaksid teha seda, millest hing ja süda rõõmu tunnevad. Ma usun, et meie riik ei rõõmusta vaid eduvalemi järgijate ega nendegi üle, kes vaid ootavad ning imestavad, miks keegi ometi midagi ei tee.

Kindlasti vaidleb mõni lugeja mulle vastu ja küsib, mis loom see riik siis on. Olen ise sellisele pärijale vastanud, et kas tead, mina olengi see riik. Ja sina oled ka. Ning kui meie usume, loodame ja väga tahame, siis need praegu kehvana tunduvad asjad ükskord ka muutuvad. Täpselt samuti, nagu me uskusime 20 aastat tagasi öölaulupidudel ja teistel uue ärkamisaja sündmustel.

“Mu al-lmas i-isamaa!” laulis mu kolmeaastane Hilda kodus trepil, kui ma õhtul puruväsinuna koduuksest sisse astusin. Laulis ääretu asjalikkusega, kohe kaks salmi. Ilusti viisi ja sõnadega, “isamaa laulu”, nagu ta ise Eesti hümni nimetab. See oli pisarateni liigutav vaatepilt. Ma usun, et nii minule kui minu riigile. Ehk see oligi kingitus Eesti vabariigile 90. juubeliaastaks Pihtla vallast Vana-Saariku talust.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 47 korda, sh täna 1)