Kõne Iffile 2 (7)

Kõne Iffile 2

 

Täna räägime sellest, kuidas Saaremaa poisist laulukuulsus sai, kus tal meeldib esineda ja kust on pärit huvi mälumängu vastu.

Tere! Kõigepealt vaidlen ma vastu sinu väitele, et kõik mind tunnevad. Eestis on küllalt inimesi, kes mind ei tea. Ja need ei ole mitte noored Narva venelased, mul on olnud küll kohtumisi, kus tuleb end tutvustada.

Aga lavale minekuga oli niimoodi, et minu vend mängis tol ajal populaarses ansamblis Peoleo. Tema oligi see, kes sundis mind kitarri tinistama. Minul oli tol ajal võimalus öelda, et olen Peoleo soolokitarristi vend. See oli mulle nagu lisaväärtus, vaadati, et järelikult on ise ka kõva vend, loomulikult ei olnud ma tuhkagi.

Tänu Taivole, kes tundis igasugu bändimehi ja teletegelasi, sain sinna ringkonda sisse. Novembri lõpus sai mul täis 40 aastat esimesest teleesinemisest.

Kui esineme Rock Hoteliga, siis meie boss [Heigo] Mirka ütleb, kuhu minna ja mida teha. Aga sooloesinemised, tavaliselt Anti Kammistega, need on väikestes klubides, maarahvale, ja pean ütlema seda, et seda sorti ma olen – mulle meeldibki väikestes kohtades ja maarahvale esineda.

Nad on nii soojad, otsekohesed ja toredad. Neil puudub see võltspaatos ja uhkeldamine ning selline hoiak, mida võib linnas kogu aeg kohata.
Aga õnneks mu esinemised sellised ongi, käime palju ringi. Pakun välja, et kogu oma karjääri jooksul olen ikka oma 80% esinenud maal.

Kui saaks ise valida, siis ma ei tahaks enam kunagi esineda kusagil laeval purjus turistidele, samuti mõnes õllebaaris, kus on üle keskmise purjus seltskond. Kui üks ja sama soomlane tuleb ikka viis korda su juurde ja nõuab – järjest käredama tooniga – “Saaremaa valssi” ja sa ei suuda talle kuidagimoodi selgeks teha, et see valss just praegu kõlas, siis tekib jube tühi tunne. Pangu seda neile siis 500 korda järjest maki pealt. Aga töö on selline ja ka seda tuleb aeg-ajalt taluda.

Minu peamine eesmärk seisneb aga hoopis selles, et saaks ise lauldes lõõgastuda ja oma järjekordse eputamise annuse kätte.
Minu huvi viktoriinide vastu sai alguse 10-aastaselt lasteraamatukogus, kus tehti viktoriini, ja kuna olime usinad poisid, siis ma võitsin ükskord ühe raamatu. See on mul siiamaani alles. See oli selline tohutu stiimul, et tead midagi ja saadki raamatu.

60-ndate algul alustas Rameto toimetus raadioviktoriinidega, need said meeletult populaarseks. See läks nii verre, et kuulasin kõiki saateid, isegi Tallinnas kroonus olles leidsin aja. See oli nagu aamen kirikus, tuli minna õue, krapp kaasas, ja püüda vastuseid ära arvata.

Treeninud ma ei ole ja ma isegi ei tea, mismoodi näiteks Salis ja Nurmla seda teevad. Kui mul ühes “Kuldvillaku” heategevussaates läks hästi, siis helistati “Mnemoturniirist” ja kutsuti mängima. Olin üsna šokeeritud, et minul oli nüüd võimalus astuda nende meeste jälgedes, kellest mu huvi alguse sai.

Eks taseme vahe oli suur, seal olid ju ikka entsüklopeediliste teadmistega mehed. Aga kuna mäng on selline lõbus, keegi seal punkte ei lugenud, siis oli ka lihtsam punti sisse elada. “Mnemoturniir” on selline hea klubilik kogunemine, seal kuuleb uusi anekdoote, ühesõnaga, mälumängu lindistus on väga sümpaatne päev minu jaoks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 29 korda, sh täna 1)