Kaks tendentsi kriisi valguses

Kaks tendentsi kriisi valguses

 

Meie majandus, Euroopa Liidu majandus, kogu maailma majandus on sügavas kriisis. Aastakümneid on läänemaailm tegutsenud kapitalistliku turumajanduse tingimustes. Ja praktilises tegevuses oli välistatud niisugune mõtegi, et taas võiks korduda midagi möödunud sajandi 30-ndate aastate krahhi taolist. Nüüd on see ometi juhtunud, äkki ja ootamatult. Kuidas sündmused edasi kulgevad, kuidas kõik kord lõpeb, ei oska keegi öelda.

Liberaalsus on oma aja ära elanud

Aga mõtted liiguvad, üritatakse tegusidki teha. Võib täheldada kaht tendentsi, mis suuresti vastandlikud. Marianne Mikko väljendab Euroopa sotsiaal-demokraatide seisukohta.

Nemad arvavad, et liberaal-ne, kõikelubav kapitalism on näidanud oma suutmatust majandust edasi viia, et see on oma aja ära elanud. Ning pakuvad asemele hästi reguleeritud sotsiaalset turumajandust, mida võiks ammustest aegadest võetud eeskuju parafraseerides nimetada valgustatud kapitalismiks.

Teist tendentsi esindavad meie reformerid, kes väidavad – eelkõige Andrus Ansipi suu läbi –, et häda pole midagi, see on tavaline kapitalismi tsüklilise arengu periood. Tõsi küll, kehv periood, majandusliku languse periood. Aga me elame selle üle, nagu oleme elanud senisedki tõusude-languste perioodid. Pingutame natuke püksirihma ja varsti oleme endises heaoluseisus tagasi.

Liberaalse turumajanduse tuntud apologeet Siim Kallas läheb veelgi kaugemale. Hõisates majanduse vabadusest ja avatusest, tahab ta turustiihia kätte anda sellegi vähese, mis praegu veel teisiti funktsioneerib. Näiteks tervishoiu.

Eks me seda turustiihiat ole tunda saanud bussiliikluses, saame üha enam postisides. Küllap saavad siis rikkad endale praegusest veelgi paremat arstiabi lubada, vaesem rahvas lõpetab aga senise mõnekuise arstijärjekorra asemel surnuaias.

Riik nõuab üha enam raha

Olemegi ülemaailmsete tendentside juurest jõudnud koduste asjade juurde. Paraku annavad siin tooni vabaduse ja avatuse nõudjad, raha- ja majandusmaailma “tegijad”. Praegust kehva ja segast perioodi ära kasutades leiavad nad olevat paraja aja veelgi suuremaid vabadusi ning veelgi rohkem raha nõuda.

Olgu siis tööseadusandluses või maksuasjanduses. Peavad ju ainult nemad, vaesekesed, igasuguseid kulusid kandma, mida kehvad ajad tööprotsessis osalejate õlule üha enam panevad.

Pandagu see töötegijate õlule, olgu siis otseselt või kaudselt, maksude näol. Ja milline hoolimatus – nende suurtelt palkadelt võetakse samaväärselt makse kui töötegijate kesistelt sissetulekutelt. Nad ei tule ju niiviisi kuidagi toime!

Kas nüüd on häda käes?

Küllap nad ikka tõepoolest hädas on. Vähemalt arvavad nii nende eest seisvad reformierakondlased. Eks nemadki tunne oma nahal, kui kehv on see suurepalgalise elu. Miks nad muidu nii ennastsalgavalt võitlevad oma isikliku palga piiramise vastu riigikogus.

Paraku pole meil seda teist poolt, reguleeritud sotsiaalse turumajanduse eest seisjaid, eriti kuulda ega näha. Avaramalt maailmapilti jälgides näikse reguleerimist, piiritu kasuahnuse piiramist siiski üritatavat. Igatahes koos käivad ja aru peavad niihästi riigimehed kui ka finantsmaailma vägevad – et kokku leppida ja jõuda niisugusesse aega, kus praegusega võrreldavad krahhid meid enam ei tabaks.

Sest ega me sellest kapitalismist oma tsüklitega kuhugi pääse. Kuipalju selles uuendatud kapitalismis sotsiaalsust on, saame hiljem näha.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 11 korda, sh täna 1)