Jõuluaeg algas jõulutaatide invasiooniga saarde (1)

Jõuluaeg algas jõulutaatide invasiooniga saarde

 

Kui jõuluvanad läinud laupäeval oma ülemaalise konverentsi asjus Saaremaale jõudsid, oli lumi juba ära sulanud. Muidugi oleks õigem öelda, et kõigepealt jõudsid jõulutaadid Muhumaale – ei saa ju keegi praamiga saarde tuldud, ilma et ta jalad Muhumaa pinda ei puudutaks.

Tegelikult tuleb üks täpsustav asjaolu veel lisada – nimelt oli jõulutaatidel kaasas päris mitu jõulumemme, hulk päkapikke ning isegi üks põhjapõder. Täpselt nii, nagu ühe korraliku jõuluaja juurde passib. Ning tulid nad kõikvõimalike masinatega – alates suurest ja korralikust liinibussist ning lõpetades pisikeste armsate sõiduautodega. Ja mis peamine, et traditsiooniline jõuluvärv on punane, siis oli enamik jõulutaatide sõidukeidki punast värvi.

Kui palju on jõuluvanasid?

Üks asi on veel, mida kindlasti ei saa märkimata jätta. Nimelt jõulutaatide-memmede muhedus, nende professionaalne suhtlemine nii laste kui ka väheke suuremate ja eakamate inimestega. Nad tõid ootusärevuse hinge.

Tõid jõulu- ja salmilugemise ja pakisaamise ootuse. Kõigile, kel on usku jõuluvanadesse ja jõuluimesse. See kõik ei jätnud vähimatki kahtlust – tegemist oli ehtsate jõulutaatidega, kes solidaarselt hõikasid “ho-ho-ho-hoooooo!”, koputasid kepiga vastu põrandat või siis tõstsid kepi aupaklikult taeva poole.

Kui palju üldse jõuluvanasid maamuna peal on, ei tea tegelikult vist keegi. “Mina tean ka, et on ainult üks jõuluvana, ja imestan ka, et kuidas meid siis rohkem on, aga see ongi tegelikult jõuluime,” konstateeris ajakirjaniku küsimuse peale jõuluvanade arvu kohta jõulutaat Aare. Saladusloori kergitas aga jõuluvana Eedu.

“Korvatunturis elab peajõuluvana, kes annab atestaadi teistele jõuluvanadele, sest kui ta üksi kodudes käima hakkaks, ei jõuaks ta järgmise aasta jõuludeks ka teie juurde,” selgitas taat Eedu.

Saaremaa jõuluvanade salapesa on kadakate vahel

Igal juhul on Jõuluvanamaa üks salapärane paik, sest nagu selgus jõulutaatide jutust, elab igas Eestimaa paigas oma jõuluvana ning selleks, et jõulutaat Saaremaa laste juurde jõuaks, on tal kuskil kadakate vahel kindla peale oma pisikene salapesa, kus ta siis omi tähtsaid asjatoimetusi ajab ning koos päkapikkudega kingipakke pakib.

Seda fakti kinnitas ka jõuluvana Ärni, kes kiitis kohaliku harukontori viit tubli jõuluvana, kes mandrikolleege nii kenasti Kuressaares vastu võtsid. “See, et nad siin kadakate vahel toimetavad, on eriti vahva, sest need kadakad on ühed äraütlemata mõnusad asjad – mõnest näed üle ja kae, näed maja siin, teine seal, sul on siht ees… Muide, Muhu ja Laimjala taadid olid meil ka vastas.”

Jõuluvanade invasioon saar-de algas 29. novembril Muhumaal Liival, esimese advendi päeval toimetasid taadid Kuressaares. Sinna vahele jäid peatuspaigad Orissaares ja Laimjala mõisapargis. Saaremaa pealinnas oli taatidel tegemist hirmus palju, on sinna ju tekkinud ka kõige suurem kontsentratsioon pakisaajaid.

Heldimuspisarad ja ootusärevus

Orissaares oli pisut kiivas jõulupuu laupäevaks juba oma koha kultuurimaja ees sisse võtnud, eks ootas temagi tähtsaid küünlasüütajaid. Täpselt samuti, nagu pisikesed ja suuremad kodanikud, osal päkapikumütsid peas ning paljudel kingikirjarullid väikesesse rusikasse surutud. Ehkki külm ja rõskus puges tahes-tahtmata naha vahele, oli ootusärevus see, mis hingel heliseda ja jõuluimet oodata lasi.

Lõpuks oligi kuulda kellukesekõlinat. Seda tekitas äkitselt nähtavale ilmunud mahub-ainult-kaks-jõuluvana suuruse punase auto katuseluugist välja sirutunud valges kindas käsi. Ning punaste autode kolonn parkis end teeveerde, puistates välja iga mõõtu ja erineva habemepikkusega jõulumehi ja pikajuukselisi -memmesid. Pluss suur lavamasin, mille õige nimi oli peapostkontor. Ja buss.

Et aega pole raisata, asuti kohe asja kallale. Kohaliku vallavolikogu esimees Evi Männik pidas tillukese tervituskõne, hõisates lõpuks, et hetkel on 2008. aasta kõige kuumem tunne. Päkapiigad lõid tantsu, jõulumeeste Erni ja Ärni abiga süttisid kuusetuled, loeti ühine luuletus, muusikataadid pigistasid pillidest viimast, soovikirjad kogunesid hiigelkotti ning tantsuringi võeti kõik soovijad.

Ning juba oli käes aeg edasi minna. “Jõulumehed, kuidas on meie hüüd?” hõikas taat Erni – “Kepp püsti ja ho-ho-ho-hooooooo!!!”
Signaalitörtsude saatel lahkusid tuunitud jõulumasinad järgmiste pikisilmi ootavate laste poole. Lehvitasime. Ausõna, heldimuspisar tuli silma. Nagu päris.

Jõulutaadid on igal maal isemoodi

Lisaks Eestimaa jõulutaatidele oli üks jõuluvana tulnud ka kaugemalt, Uppsalast Rootsimaalt. Lars-Erik oli tema nimi. Muide, kas teate, mis eristab Eesti ja Rootsi jõuluvanasid?

Rootsi jõulutaatidel on päris habe, meie omad on sinna poole teel ning endi sõnul alles esimesed sammud päris habeme suunas astunud. Aga eks see ole ka mõistetav, sest kui uskuda Lars-Erikut, on meie jõuluvanad Rootsi kolleegidest ka tunduvalt nooremad. Selle kinnituseks tõi Lars-Erik Eesti jõulutaatidele tervitusi Rootsimaa vanimalt jõuluvanalt Ollelt, kel juba 81 aastat turjal.

Mis puutub aga jõuluvanade rahvusvahelisusse, siis rääkisid jõulutaadid, et olemas on ka mustanahalisi jõuluvanasid (selliseid, nagu on Ameerika uus president). Jõuluvana Ärni sõnul on siiani Pärnus toimunud jõuluvanade konverentsist osa võtnud ka üks eestimaine jõuluvana Raul, kelle “päris” kodu on Nigeerias.

“Kahjuks on ta nüüdseks jõuluvana ameti maha pannud, on tulnud paikselt Eestisse elama ja omab Tallinnas väikest söögikohta, ta on ikka meid ka sinna külla kutsunud,” pajatas taat. Samuti on lehelugejal ehk huvitav teada, et kõige mustemad jõuluvanad on Iirimaal – sest nemad käivad laste juures läbi korstna.

Jõulutaadid näevad ühiskonna kitsaskohti

Jõuluvanasid teeb aga murelikuks, et “inimesed on muutunud väga upsakaks, väga kiirukaks, inimestel ei ole aega enam kas või oma naisele või oma sõbrale või oma lapsele või kaaskodanikule linnatänaval silma vaadata,” rääkis Ärni. “See oli Auriga juures üldine nähe,” märkis ta.

“Meie pargime oma masinaid seal ja siis tuleb suur nässakas mees nahktagis, seisab oma suure džiibi juures ja ise ütleb: “Kas kurat, ajate eest ära juba, ma tahan ära minna!” No kuule, oota natukene, heatahtlikkust üksteise vastu võiks olla, eks ole,” ohkas taat.

Jõuluvana Aare, kes sõidab oma deltaplaaniga kõrgel taeva all ja näeb sealt palju rohkem kui maa peal olevad taadid, rääkis teisegi tõsise asja: “Eestimaa on räämas. Ülevalt on ikka näha, et kui tänava poolt on maja veel enam-vähem, siis tihtilugu on tagumised pooled täitsa korrast ära.

See on uskumatu, aga nii see on. Siin võiks küll teha ettepaneku jõuluvanadele, kes käivad kodudes, et nad koputaksid inimestele südamele, et nood oma majapidamised üle vaataks.

Kui raadio ütleb, et majanduslangus on käes ja inimesed enam tööl ei käi, et siis saaks vähemalt oma kodud korda teha. Selleks tuleb ennekõike aega võtta, ega pühendumine ei maksa midagi. Inimestel peab olema usku endasse, oma sõpradesse ja oma tegemistesse.”

Rita Loel, Elina Kalm

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 41 korda, sh täna 1)