Esimene leedi ennast prouaks kutsuda ei lase

Esimene leedi ennast prouaks kutsuda ei lase

ÜHISPILT: Kuressaare gümnaasiumi 11.d klass kolmapäeval koos Evelin Ilvesega.

Miks ei meeldi Evelin Ilvesele, kui teda prouatatakse? Miks lehed kirjutavad temast selliseid lugusid, nagu nad kirjutavad? Mille üle imestavad Kadriorgu külastavad riigipead? Mis mõjub talle teraapiliselt? Kuidas olla õnnelik?
Vastused neile küsimustele saadi kolmpäeval, kui Evelin Ilves kohtus Kuressaare gümnaasiumis temast näidendi kirjutanud õpilastega. Oma Saar toob teieni jutud, mida 11. klassi õpilased kuulda said.

Härratamisest ja prouatamisest

“Ma palun mind mitte nimetada prouaks, mulle ei meeldi see sõna. Sellel on kaks põhjust. Esiteks minu meelest “proua” ja “härra” kajastavad väga selgelt seisusi, meie ühiskond ei ole kunagi olnud seisuslik ühiskond, meil ei ole kõrgemaid ja madalamaid klasse, meil on rohkem selline hõimulaadne ühiskond – kõik on võrdsed.

Viimastel aastatel on need seisused kuidagi eriti kunstlikult tekitatud ja need on tekitanud raha. Tiitlit “proua” ja “härra” saab raha eest osta ja mõnikord on tiitlil väga selgelt mõõdetav hind. Ükskord sattusin tänukontserdile, kuhu oli kutsutud suur hulk annetajaid, annetused olid väga erinevas suuruses, alates 5 kroonist.

Kõige suurem annetus oli vist 50 000 krooni. Igal juhul alates 10 000 kr suurustest annetustest hakati annetajaid härradeks ja prouadeks nimetama. Allapoole seda piiri nad ei olnud seda. Järelikult tiitel maksis 10 000 krooni.”

Meedia toimimisest

“Ma poleks päris aus, kui ütleksin, et negatiivne kajastus meedias mind üldse ei häiri. Aga südamesse ma küll ei võta.

Esiteks olen ise aastaid töötanud meedias. Küll turundusdirektorina, aga tean, kuidas see mehhanism ja tööstus töötab. Ma tean täpselt, miks nad üldse minust kirjutavad ja miks nad just selles võtmes kirjutavad. Sest see müüb. Selle taga on konkreetsed müüginumbrid.

Neil on vaja iga hinna eest müüa ja nad kasutavad selleks ära kõik meetodid. Ja inimesed. Ja millegipärast on nii, et negatiivne müüb paremini kui positiivne.
/…/

Samas ma üldsegi ei alahinda meedia mõju kõikide teadvuse kujundamisel, aga praegu ma olen küll mures, miks nii palju köetakse üles negatiivsust ja hüsteeriat. Ma arvan, et meil ei lähe üldse nii halvasti, kui praegu meediapildist näha on.”

Eesti püsimajäämisest

“Nüüd tehakse brändi Estonia kaks. Seal on üks ilus mõte, olen sattunud nende inimestega rääkima. Nad töötavad välja lugusid, mida eestlastest rääkida. Üks lugu põhineb paiksusel. Me oleme Euroopa üks vanemaid rahvaid, kes on elanud järjest ühe koha peal.

Ja see, et sa suudad seda ja jääd alles, tähendab, et sul on ikka tõsiselt ratsionaalne ja terve mõistus peas. Ma arvan, et kui see [mõistus] meid maha jätab, siis hävime. Aga ma usun, et ei jäta. Ehk on see meil geenides.”

Majanduse tagasiminekust

“Üks indikaator, mida nädalast nädalasse kajastatakse, on see, et uute autode müük on drastiliselt kukkunud. Ma ei tea, kas olete süvenenud, kui drastiliselt see kukkunud on. Mina advokaadist kursusevenna käest poes kassasabas küsisin, et kuidas siis on, ja tema ütles, et 2006. a tasemele on kukkunud.

No kuulge, vahepeal lihtsalt müüdi autosid üle mõistuse palju. Loomulikult kui sa oled teeninud niivõrd suuri kasumeid nii lühikese ajaga ning kui siis see majandus hakkab loksuma sinna, kus kasumid ei ole enam võib-olla 20%, on see valus. Aga see ei ole katastroof. Alati ja igaühel on elus tagasilööke. Ja enamasti tulevad need ikka kasuks.”

Elust Kadriorus

“See maja on ju bürooks ehitatud. Ja meil on alati väga lõbus, kui meile tulevad külla kroonitud pead, kes elavad paleedes. Esimene käik on alati nii, et tuleme peaukse trepist nendega sisse, seal on suured aknad, mis vaatavad roosiaeda ja sealt paistab kunstimuuseum – roosa, Peeter I ehitatud palee. Siis nad kõik alati küsivad, kus te elate. Meie ütleme, et siin.

Selle peale ütlevad kõik, ah soo, väga huvitav. Me saame öelda, et eelmise iseseisvuse ajal elas Eesti president seal, üle selle pargi. Aga meil pole siin praegu olnud aega ehitada ja meil on siin kaks tuba. Loomulikult oleks tore, kui presidendil oleks residents, kuhu ta saaks külalisi kutsuda ja neid vääriliselt võõrustada. Aga kui seda ei ole, siis seda ei ole.
Meie saame hakkama. Pealegi meil on meie oma kodu.”

Mulje Eestist

“Me oleme avastanud, et külalistele jääb Eestist tunduvalt sügavam mulje, kui viia nad Lõuna-Eestisse. See ei vasta mitte ühegi külalise ootusele. Eesti nagunii suudab külalisi enamasti positiivselt ülla tada.
Arvatakse, et see on ikka mingi sovetiriik ja jumal teab, mis seal kõik on. Aga juba Tallinn on suur positiivne üllatus.

Saaremaal käimisest

“Mina olen Saaremaal palju käinud, lapsest saadik. Minu tädipoeg käis Orissaares koolis, me olime suured sõbrad. Umbes 12 aastat tagasi, kui me tulime Toomasega esimest korda Saaremaale, kirjutas leht, et välisminister oli tütrega Saaremaal.”

Teraapiast

“Ma tegelen selliste asjadega, millel on nähtav tulemus, mida saab kätega teha. Olen eluaeg armastanud õmblemist, joonistamist, lihtsalt kodukaunistamist. Ma olen olnud kogu aeg selline, et kui mulle antakse mingi nurgake kätte, siis ma teen sinna pesa. Ja mulle meeldib süüa teha, mul on suur köök Ärmal, ja siis ma põhiliselt seal elangi. Aga see on uskumatult teraapiline.

Emaks olemisest

“Ma olen ema 24 tundi ööpäevas. Võtan seda aega nii palju kui võimalik. Ja me teeme vahel täiesti selliseid julmi lõikeid päevakavasse. Kuigi meie laps on selline, et oleme temaga maast madalast asju arutanud, rääkinud temaga juba siis, kui ta veel rääkida ei osanud.
Seetõttu saab temaga asju kokku leppida. Aga loomulikult on minul kergem ema olla kui temal meie laps olla.”

Kooliharidusest

“Ma soovitan ülikooli minna. Isegi nendel, kes ei taha hakata mingit nii-öelda valgekrae tööd tegema. Mina olen mõelnud, et mul võib olla ükskõik kui palju neid kraade või haridust, ma ikkagi naudin kõige rohkem söögitegemist.

See ei tähenda, et sa pead hakkama mingil kõrgel positsioonil töötama. Aga mis on hariduse puhul hästi oluline, on see, et haridus annab vabaduse – mida targem sa oled, seda rohkem sa tead, seda rohkem sa näed.

Ma arvan, et ka kutsekoolid on väga head. Ma ütlen lihtsalt seda, et on hästi oluline õppida, võimalikult palju, võimalikult kaua. Ükskõik kus koolis seda ei tehta. Arenenud maailmas õpitakse läbi elu, ka meile on see tulemas. Ma arvan, et see teeb kõiki inimesi paremaks ja õnnelikumaks. Haridus ja haritus ei tähenda alati kõrgkooli.

Võib-olla ma isegi lähen veel kokakooli. Ma üldse ei arva, et kõrgkool on ilmtingimata parem kool. Peab edasi õppima lihtsalt. Et 20-aastaselt ei ole inimene valmis.”

Jõulukinkidest

“Ma soovitan, et ärge ostke kingitusi, vaid tehke ise. Kui te ei taha midagi valmis teha kätega, siis ma arvan, et ka lihtsalt hea sõna või soov või luuletus on palju parem kingitus kui ostetud kingitus. Soovige lihtsalt üksteisele head.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 28 korda, sh täna 1)