Abrukas on palju häid lapsi

Jõulukuu esimene nädal on käimas ja aasta viimane kuu kogub tuure. Aga nädalaid jagub sellesse aastasse veel, nii et jälle on aeg niikaugel, et tuleb põgus tagasivaade möödunud päevadele. Läinud nädala nägu oli üpris töine ja sündmusterohke.

Tõsi küll, mitte kõik, millest juttu tuleb, pole Abrukas aset leidnud, aga üht või teist otsa pidi on need asjad Abrukaga seotud ikkagi.

Loodushoiutööd on täies hoos

Loomakasvatusega on saarel just nii, nagu on. Selleks aga, et Abruka võssa ei kasvaks, teevad mitmed maavaldajad ja ettevõtjad saarel vastavalt sõlmitud lepingutele loodushoiutöid. Selle tegevuse kasu on mitmepoolne.

Annab inimestele tööd ja hoiab korras saare loodusmaastikke. Töö kestab sisuliselt varakevadest hilissügiseni välja. Eelmisel nädalal käis loodusvaht meie töid ja tegemisi üle vaatamas. Tegijale on see nagu koolipoisile eksam. Lühike, aga meeldiv kokkuvõte oleks selline – meie tööga jäädi rahule. Seniseid töid on tehtud euroliidust tuleva loodushoiuraha toel.

Abruka saare maastike väljanägemise kujundamisel on sellel toetusel oluline roll. Ausalt, raske on ettegi kujutada, milline saar ilma selle toetuseta välja näeks. Abrukal on taastatud ja korrastatud kümneid hektareid loodusmaastikke.

Käsi kultuuritöö pulsil

Möödunud nädalal, kui ma linnas käimas olin, peeti Kuressaare Linnateatris kultuurikonverentsi. Mul oli meeldiv võimalus sellel üritusel osaleda. Kõike kuuldut-nähtut oma nägemuse põhjal ümber jutustada läheks lõputa pikaks.

Aga tore on teada, et ühtmoodi mõtlejaid ja probleemsete asjade üle arutajaid on ka meie maakonnas piisavalt. Kultuuriga on ju nii, et selle olemasolu võetakse loomuliku asjana. Probleemid tekivad ühiskonnas siis, kui kultuuri puudumine ehk siis üleüldine kultuuritus maad võtma hakkab.

Siis kiputakse lokku lööma ja õhku ahmima. Aga tark ei torma, vähemalt ummisjalu teadmatusse mitte, vaid hoiab end asjadega kursis ja toimuval kätt pulsil.

Läinud nädal lubas meil oma igapäeva asjadele ka veidi pidulisemal moel vaadata. Nimelt tähistas oma sünnipäeva põline Abruka elanik Õie-Rosaalie Priske. Laua pidi katma samaväärse tähtpäeva puhul ka meie kaptenihärra Tõnis Siplane. Olgu siinkohal edastatud neile õnnitlused ka kõigi nende poolt, kes ise mõjuval põhjusel kaugemal viibisid.

Jõulud on tulekul – kindel see

Niisiis, nüüd paratamatute asjade juurde. Seda, et jõulud on tulekul, võis kahtlustama hakata juba jaanitulede kustumise järel. Läinud nädalal, enne veel, kui end Abruka laevale sättisin, võisin veenduda, et imed pole ilmast kadunud.

Ja selles, et tegemist pole pelgalt ühe mehepoja meelepettega, võis veenduda igaüks, kes võttis vaevaks laupäevaõhtul sammud Kuressaare kesklinna seada. Kella poole kuue paiku õhtul täitus Saaremaa pealinna keskväljak punakuubedes jõuluvanadega, kellel kaasas iga sorti abilisi, kes kõik jõulude juurde kuuluvad.

Kohale tulnud lapsed leidsid oma senistele uskumustele kinnitust ja vanemad said end hetkeks lapsepõlvemaale tagasi mõelda. Seda, et jõuluvanade peakorter asub Lapimaal, teab iga jõnglane. Kus aga elavad kõik need jõuluvanad, kes meile pakke tooma tõttavad? Kas keegi teab?

Jõuluvanad liiguvad meile märgatavalt oma punakuubedes ringi vaid jõulude aegu. Seda, kus nad kõik argipäevadel pesitsevad ja kus liiguvad, ei tea keegi, aga nüüd võin kinnitada, et mina tean. Mina tean, kus elavad Saare maakonna jõuluvanad. Vaat nii on lood.

Ah et mis sellel kõigil Abrukaga pistmist on? Vaadake, jõulukuu käib ja jõuluvana pole ka Abrukat kunagi unustanud ning miks peaks ta Abrukast siis sellel aastal mööda minema. Seda enam, et häid lapsi on Abrukas rohkem kui küll, mis sest, et enamik oma lapsekingadest ammu juba välja kasvanud.

Aga nüüd pange tähele kõik, kes lähedal või kaugel – aasta üks tähtsamaid sündmusi on lähenemas, sussid-sokid aknale! Jõuluaeg on alanud ja ei või iial teada…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 19 korda, sh täna 1)