Kolmas kiri: kahel jalal (1)

Kolmas kiri: kahel jalal

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Tere hommikust,
kuidas käsi käib? Aga jalad – kuidas need käivad?
Olen staažikas jalakäija, kuigi juhiload aastaid taskus. Lihtsalt meeldib kõndida. Nii ei oma ma hetkel autot ega tunnegi sellest puudust, sest kõik käigud saan tehtud ka ilma.

Bussid ju sõidavad ja tuttavatelt saab küüti, mõnikord masinat laenuks. Siiani on see skeem edukalt toiminud ja tean paljusid teisigi, kes elavad samamoodi. Kasutavad aasta(kümne)id ühistransporti, väntavad rattaga, kõnnivad (linnas on see muidugi hulk maad lihtsam kui maal, kus mõnda külla läheb päeval kaks bussi ja mõnda ei lähe sedagi).

Nüüd aga kolisin oma kodinad Tartust Tallinna. Siin on autodel jalakäijate suhtes väga selge ülekaal. Sõber tuli Saaremaalt külla ja astusime reipalt piki Liivalaia teed. Kes Tallinna tänavanimesid ei tea, siis tegu on päris tiheda liiklusega sirgega, kus autod mitmes-mitmes reas urisevad.

Vestlusse tekkisid pausid, mis tähistasid mõne veoki või raskema mikrobussi möödamürisemist. Pidevat masinate voogu ning meie kõnnikiirust tükeldasid kümned foorid. Lõpuks ei pidanud sõber vastu ja hüüdis üle autode: “Ma ei saa aru, kuidas sa selles linnas elada saad!”

Jalakäijana on elu pealinnas üsna veider jah. Paar hommikut tagasi tundsin end kui mõnes ulmelises filmis, kus inimkond on kaotanud sõja tehnikale. Lisaks minule liikus kõnniteel vaid käputäis linlasi, neistki enamik kooli- või turukottidega. Rattureidki paar tükki (on alles hulljulged tüübid, kes Tallinnas autode kõrval vändata söandavad!). Meie tegime n-ö tervisesporti, kuid kõik need tööle sõitvad inimesed pingutasid silmi ning muudkui kalkuleerisid.

Ühest liiklusõpikust lugesin, et kilomeetri läbimisel peab juht analüüsima 125–325 mitmesugust sündmust ja vastu võtma vähemalt 30 otsust. Äärmisel juhul üks otsus 40-st osutub ekslikuks. Linnaliikluse keeles siis misasja..? Liiga väike pikivahe, ristmikult üle lipsamine viimasel minutil, ekslemine ühesuunalistel tänavatel.

Kõigil on kiire, üksteisest pressitakse vägisi mööda, vererõhk tõuseb ning hääl niisamuti. Neid autojuhte vaadates hakkab mul neist mõnikord siiralt kahju. (Ja Tallinn on ju tegelikult väike lihtne linn, võrrelduna ülejäänud Euroopaga. Kui palju närvirakke kulub sealsetel sohvritel?)

Raske on mõista autosõltlasi, kes teevad neljarattalise sõbraga kõik hädavajalikud käigud ja potsatavad siis kodus diivanile. Tööleminek – jah, siis on kiire ja kes tahaks hommikul ärgata veel varem, kui hädapärast tarvis. Ent miks peab keegi valima poodi minekuks vabatahtlikult auto, kui saaks ka jala, tundmata muret parkimiskoha leidmise pärast ning säästes bensiiniraha? Jälle pole aega?

Arstidega intervjuusid tehes kuulen muret just praeguse tööealise elanikkonna pärast, kellest suur osa teeb istuvat tööd, sööb palju (pool)valmistoitu ning kasutab jalgu siduri-piduri vajutamiseks, mitte kõndimiseks. See soodustab muidugi luude hõrenemist, ülekaalu ja nii edasi ja nii edasi ja…

Kuidas saaks need inimesed rohkem kõndima, et oleks ka vähem mootorimüra ja rohkem õhku? Slooganid käi jala, lase käia! ei muuda ju midagi, kui need vilksatavad mööda autoaknast. Kuidas tõmmata elukiirusele käsipidurit, mis Sa arvad?

Dünamol töötavad arvutid ja jalutamiskoosolekud? Või lihtsalt rohkem jalakäijatele-ratturitele sobivaid teid, nagu on tehtud Kuressaares?

Kõndimiseni!
Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 19 korda, sh täna 1)