Muraja küla – sada tundi pimeduses (5)

Muraja küla – sada tundi pimeduses

ÕHTUKS TULEB VALGUS! Nii lubavad Elteli mehed.

Pöide valla Muraja küla elanikud kobasid eilseks pimeduses juba pühapäeva õhtust saadik. Kui Oma Saar eile ennelõunal kohale jõudis, olid Elteli brigaadi kuus meest uut alajaama ehitamas ning andsid mehesõna, et õhtuks on valgus majas.

“See oli nii kohutav hetk, kui see alajaam siin põlema läks,” räägib Reene Peil. “Elekter läks ära ja momentaalselt oli justkui terve maailm pime. Ma röökisin toas, mõtlesin, et maja läks põlema. Jooksin välja. Suur tulekaar oli, korraks kustus ära ja siis lahvatas põlema… Selline tunne oli, justkui kosmoselaev hakkaks õhku tõusma. Mõtlesin, et tulnukad on kohal.”

Sealtmaalt, s.o pühapäeva õhtust kell pool 8, on küla viis peret (nii paljukest neid elanikke talveks järele jäänud on) pidanud nägema kurja vaeva, et vastu pidada. Reene sõnul oli kõige hullem see, et sidet ei olnud mitte mingisugust.

“Lauatelefonid ütlesid üles, aga ka korralikult laaditud mobiilidest polnud enam abi. Levi lihtsalt ei olnud. Mis siis oleks saanud, kui külas mõne vanainimesega midagi juhtunud oleks?” Ja nii kestis pimedus neli päeva! Seda on Reene arvates liiga palju.

“Kui elektriarve maksmine mõned päevad hilineb, tuleb kohe meeldetuletus. Kellele me nüüd meelde tuletame, et meil polnud elektrit 100 tundi,” küsib naine. Peale selle ütles üleeile üles ka Reene auto, mis on terve küla peale ainus liiklusvahend.

Kui elekter ära läks, suleti kohe ka kõik sellekandi poed. “Ma ei saa aru, miks ei või poed päevavalguses müüa inimestele leiba, saia, piima. Orissaare suured majad olid kõik veeta. Kas poed ei oleks võinud siis sularaha eest müüa näiteks joogivettki,” ei mõista Reene seda tänapäeva kaubandust. “Ma ei saa sellest aru, kuidas see kogu meie elu nii habrastel jalgadel on, et tuleb üksainus lumetorm ja… polegi enam midagi.”

No ikka juhtub!

Reene vend Kalju Trull on justkui rahu ise. Ikkagi meesterahvas. “No mis seal ikka teha, kui juhtub? Võtad aga kaevust vett ja teed tule pliidi alla. Pole siin nii hullu midagi.”

Ainus asi, mis meest muretsema paneb, on külmkapp. Maainimese kombe kohaselt on see loomulikult tagavaratoitu korralikult täis pandud. “Mõtlesin just, et kui täna õhtuks ka elektrit ei tule, peab hakkama lumememme tegema,” viskab mees nalja.

Sellist lumememme, kuhu sügavkülma toidutavaar külma ja peitu sättida. Kalju räägib, et küünlaid ja patareisid on tal küll ohtralt varutud ja muidu saab ka hakkama, kui ise ennast natuke liigutad.

Meid on selle elektriga ära hellitatud

Laine Õun elab Jurnal. Tal on laudas kaks kesikut, lehm, kanad, koer ja kassid, kes muudkui sigivad. “Hakkama olen saanud, vahel nutan ja toimetan edasi,” räägib naine, kes nüüd juba üle aasta leseseisuses. “Kui mees elas, siis olin ma rohkem lüpsioperaator, nüüd tuleb ise kõik rasked tööd ära teha.” Enne tormi kuulas Laine raadiot ja uskus korralikult, mis räägitakse. Hoiatati tormi ja tuisu eest.

“Jätsin pensionäride kadritrallile minemata ja hakkasin loomadele vett varuma. Lasin kõik paagid täis. Sellest tuli peaaegu välja, aga eile juba sulatasin lumest juurde ka.”

Memm muretseb sügavkülmiku pärast. “Ma pole julgend mitte kaant kiputada ka. Kui see toidukraam on kõik ära sulanud, kus ma seda sõnnikut siis viskama hakkan!” Läheme koos kaema ja oh seda õnne – kõik kraam on veel täitsa kõlbulik. “Kui nüüd ometi elekter tuleks!” ohkab perenaine, kes mäletab hästi ka veel neid aegu, kui külas elektrit ei olnud ja kogu õhtune tegevus käiski tattnina valguses.

“Mis teha, vanasti sai küll elektrita hakkama, aga nüüd on meid nii mugavaks tehtud. Nad ise on ju meile selle elektri välja pakkunud.”

Mitu ööd magamata

Pühapäeva öösel põlema süttinud alajaama asemele ehitavad Elteli mehed uut. Vana oligi ajast-arust. Reene Peil oli hommikul uurimas käinud, kilbi peal oli selgelt kirjas: sdelano v SSSR ja aastaarv 1965. Elteli mehi paneb see jutt muigama, olevat küll selle aja mudel, aga millal see püsti pandud on, seda nemad ei tea.

Mehed, kes parasjagu üleval kõrgel pole, räägivad, et nende tööpäevad on viimastel päevadel olnud 16–17 tundi pikad. Elektrik Valter Tampere on tööl olnud pühapäeva õhtust saadik, kõik ööd ja päevad ühtejärge.

“Täna öösel magasin esimest korda terve öö. Kui siin õhtuks töö valmis saab, siis teised mehed lähevad koju, mina jään öövalvesse.” Meeste jutu järgi olevat nende töö praegustes ilmaoludes kaunis vaevarikas. Eriti hullud kohad olevat olnud Sõrve-kandis, kus puud liinidele kukkunud või oksad lühiseid tekitanud. Sumpa siis lumes ja otsi seda õiget kohta!

Jah, tuleb tunnistada, et ega neil meestelgi praegu kerge ole. Seepärast Muraja küla rahvas siiski nii leplik on. Olukord on hull küll, aga hullemaks ju minna enam ikka ei saa. Tuleks nüüd ometi lahendus. Tuleks valgus!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 64 korda, sh täna 1)