Kõne Iffile (15)

Kõne Iffile

 

Alustame uut rubriiki, kus vestleme maailma asjadest, elust ja inimestest Ivo Linnaga. Tänane teema on saarlased, saarlase maine läbi aegade ja saarel elamine.

Saarlasi peetakse kuidagi eriliseks rahvakilluks, nad on alati ja igal pool populaarsed. Esimene kogemus on mul 1960. a laulupeost. Osalesin seal esimest korda meie kooli poistekooriga. Mäletan, kuidas rahvas lehvitas tänavail ja hüüdis: “Saarlastele hurraa!” Silt oli koori ees, sealt oli näha, et saarlased. Vägev tunne oli!

Kui ma pärast keskkooli Tartusse õppima läksin, siis saarlased, jah, eristusid. Isegi minu jaoks, kuigi ma ju tundsin paljusid. Eristusid nad kõne poolest, seda keelt küll naerdi, aga see naer ei olnud pahatahtlik, saarlaste kõnepruuk tegi lihtsalt mandrieestlastele nalja.

Saarlased eristuvad veel oma kokkuhoidmise poolest, ükskõik, kus nad siis elavad. Ma ei tea, kas teiste maakondade inimesed hoiavad nii kokku, nagu Tallinna saarlased koos käivad.

Lihtsalt sellepärast, et saarlaste ühtekuuluvustunne on suurem kui teistel.
Oli ju mingi aeg hiljuti, kus saarlasteta ei saadud kusagil hakkama, kõik suuremad positsioonid alates presidendist, kaitseväe juhist, politseiülemast, ministritest, pealinna linnapeast kuni loomaaia direktorini välja olid hõivatud saarlaste poolt. Kogu loomariik on tänagi veel saarlase kontrolli all.

Nii nagu paljudele saarlastele, on ka minule sugulased väga tähtsad. Kõige tihedam suhtlemine käib mul venna ja oma lastega. Mul on hea meel, et mul on selline vend, kelle kohta ma võin öelda, et ta on mu parim sõber.

Me ikka helistame mitu korda nädalas ja käime teineteist vaatamas niipalju kui võimalik. Telefoniside rohkete sugulastega on mulle üsna tähtis. On muidugi ka neid, kellega suhtleme harvem, aga kord või paar aastas ikka.

Tunnen, et olen hingelt saar-lane ja ütlen ausalt – Muhu kodu pole enam ammu mulle ainult suvila. Olen sissekirjutuselt muhulane, olen selle saare elanik ja käin sealt ära ainult töö pärast. Olen Muhus niipalju kui vähegi võimalik. Kui ikka kaks vaba päeva järjest tuleb, olen ma kohal. Ma ei taha vedeleda Tallinna korteris.

Kui ma esimest korda lugesin Henno Käo tekstile tehtud laulu, seda, kus on refräänisõnad “Siis jääb minna mul vaid Saaremaale, võtta valutav hing ja ruttu teele”, tuli minul klomp kurku. Mitte enda pärast, vaid tema pärast. Ta oli ju Saaremaa mees, kes oli sunnitud suurema osa oma elust elama Tallinnas Mustamäel kivide vahel. Temast ei saanudki tagasitulejat. Alati, kui ma seda laulu laulan, mõtlen ma Henno Käo peale ja sellele, kui palju on selliseid saarlasi, kellel enam ei ole kuhugi tulla.

Olen kohanud saarlasi, kes ütlevad, et pole kolm aastat saarel käinud, mul ei ole seal enam kedagi. Aga oi kuidas tahaks tulla! Kujutan ette, et neid valutava südamega saarlasi on mandril ikka vist päris palju. Eks elu teeb oma korrektiivid – kellel on oma elu, kellel töö.

Üks mu vana koolivend ütles, et kus ma sealt mandrilt tulen, mul on ju eesti naine, mitte saare naine. Sellepärast see lugu teeb mulle valu, kui mõtlen, et mina peaks Muhust-Saaremaast kaua eemal olema. Minul kaebab hing juba siis, kui pole nädal aega Muhusse saanud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 154 korda, sh täna 1)