Rannakalurist, kalast ja kalasööjaist (13)

Rannakalurist, kalast ja kalasööjaist

 

Meie riik on ümbritsetud merega, kus meeldib elutseda ja tegutseda paljudele elusolenditele. Ning kõigil neil on õigus elule ja ellujäämisele.

Kes vastutab ellujäämise eest?
Kes kaitseb ja toetab nõrgemat?
Kas võrdsemast võrdsem?
Kes üldse on teistest kaitsetum?
Surmkindlalt on selleks kutseline rannakalur.

Miks? Sest kalur ei ole kormoran. See nn linnuke teeb, mida tahab, teda ei karistata reostamise/saastamise eest, tema sööb, mida tahab, ja lendab puhkama, millal tahab.

Iga kaluri kohta kümme kormorani

Ja kuuldavasti on neid linnukesi meil iga kaluri kohta ligikaudu 10 isendit, kes jaksavad ühe päevaga ära süüa kahe inimese aastaportsu! (Statistiliste näitajate järgi keskmiselt.)

Kalur ei saa tõendada, et see või teine elusolend on ühel või teisel veealal ta saagi hävitanud ja see pole lihtsalt mõõdetav suurus ka lisatoetuste jaoks.
Teine osav kalastaja on hüljes, kes püünisest kala pehmema osa ära sööb, kalurile pead-sabad jätab ning töörõõmu püüniste uuendamise ja parandamise näol. Hülgeid on iga kaluri kohta umbes 3–4 ja kala armastavad nad ka.

Kaluri nn abilistest – kormoranist ja hülgest – on kalandusringkondades räägitud ja kirjutatud abipalveid juba vähemalt 10 aastat.
Olukord on muutunud katastroofililiseks ja alles nüüd hakatakse arutama nende olendite ohjeldamiskava!

Ka hüljes on püha loom

Jääb arusaamatuks, miks lubatakse võõrlindudel ja hüljestel hävitada meie niigi vähest kalavaru. Kes korvab kutselisele kalurile saamata tulu näol tekitatud kahju? Praegused kahjuhüvitised on lihtsalt bürokraatlikud.
Linnud on pühad, hülged on pühad. Aga inimene/kalur? Tema on vastutav selles, et jääb täitmata majanduslik kohustus iseenda, pere ja riigi ees. Kes tegelikult vastutab või kes tahaks vastutuse enda kanda võtta tekkinud olukorras? Kalur jääb unistuste tulust ilma, aga tegelik vastutaja saab oma palga ja heal juhul ka lisapalga.

Rannikualadelt on kormoranid hakanud liikuma juba maismaale, kalakasvandustele ligemale, et oma nälga kustutada. (Tõenäoliselt kormoranide ja hüljeste toitmiseks uut suurt kalakasvandust ehitama hakataksegi.)

Kriitikanooli tuulde saatmatagi on selge, et inimesest kui tööloomast hoolitakse vähem. Või vastupidi – kalurist hoolitakse, sest järgmisel aastal on rannakaluritel vähendatud angerjapüüniste arvu? Miks? Ikka seepärast, et kala on vähe ja siis pole vaja ka palju tööd teha…

Kurb on tõdeda, et mõne kalaliigi varu on vähenenud juba aastaid, aga tegelikele põhjustele ei ole tõsist tähelepanu pööratud. Kalavaru taastootmine aitaks ehk olukorda veidi leevendada.

Kalavarude taastamine prioriteediks

Kahju, sest ilma tööta leib laual ei püsi. Veel hullem on aga see, et kui rannakaluri ajaloolist kalapüügiõigust vähendatakse 15% aastas, siis kaob kaluri ajalooline püügiõigus kalapüügiseaduse järgi 5–6 aastaga. Traalpüügil on veidi parem hetkeseis – nemad ei pea püügikvoodi vähenedes püüniste ja laevade arvu vähendama.

Mõistlik oleks kalavarude nappuse tõttu mõne kalaliigi püük teatud perioodiks peatada, siis jäävad püünised paratamatult kaldale ega kaoks ajalukku.

Rannakaluritel on tekkinud väike lootus taotleda aastateks 2007–2013 Euroopa Kalandusfondi abil investeeringutoetusi kalanduse edendamiseks ja selle mitmekesisemaks arendamiseks.
Iseenesest see kalavarude seisu ju ei paranda!?

On iga kalanduspiirkonna liikmete otsustada, kuidas edukamalt ja kiiremini edasi liikuda. Kalavaru. Kalavaru. Kalavarust sõltuvad kõik rannakalurid, nende pered ja kogu ühiskond.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 39 korda, sh täna 1)