Kirjad koju: Teine kiri: millal küsida abi? (3)

Kirjad koju: Teine kiri: millal küsida abi?

 

Ütle, mitu korda elus oled Sina mõelnud, kas valida hädaabinumber või mitte? Mina kaalusin seda viimastel nädalatel kahel korral. Räägin Sulle need lood.

Esimene juhtus mõned päevad tagasi. Tänavat valgustasid juba laternad ja inimesed kiirustasid tuppa sooja. Tulin intervjuult ja ühel vaiksema liiklusega tänaval toetas majaseina naisterahvas. Viisakalt riides, ehitud ja meigitud, aga silmatorkavalt hädas olekuga.

“Tere, on teil abi vaja?” uurisin ettevaatlikult. “Jaa,” teatas daam ning ulatas terekäe. Ainult tõsise nohuga inimene poleks tundnud ta suust õhkuvat kange alkoholi pilve. Mis sa sellise prouaga teed, väljas miinuskraadid, aga tema sätib end asfaldile istuma. Ei ta teadnud, kuhu läheb, kus elab või kust tuli.

“Oeh, mul oleks vaja kiirabi!”
“Kas tõesti? Tunnete end pahasti?”
“Jah, tegelikult ei.”
“Olete tipsutanud, mis?”
“Jah. Teate, tegelikult on mul väga lõbus.”

No tõesti. Aga alajahtumine? Oht saada paljaks röövitud või hullematki? Murelikult vaatasin seda ebaadekvaatselt käituvat naist, kes pudistas, et tal siiski pole abi vaja. Jätsin ta üksi, aga hiljem mõtlesin: kas poleks olnud turvalisem politseisse helistada? Või tõesti kiirabisse? See sihitult ringi uitav naine saanuks siis ju vähemalt sooja tuppa, kuniks mõistus tagasi tuleb.

Teine lugu. Tulin õhtul kinost, käia jäi veel kümmekond minutit. Teispool tänavat aeglustas sõitu mingi auto ja anti signaali. Noore naisterahva jaoks pole selles midagi erakordset, astusin edasi. Masinal vilkus suunatuli ja juba pööraski juht parkimisplatsile. Alles siit edasi läksid sündmused veidi kummaliseks.

Vilinaga tagurdas sõiduk parklast välja ja tuhises mulle järele. Nõudlik signaalitamine, lähemale kutsuvad käeviiped. Kas tõesti on keegi mu tuttavatest ostnud uue auto, küsisin endalt ja pingutasin silmi. Prillid pidanuks õngitsema kotipõhjast, aga nendeta ma sohvri nägu ei eristanud. Ebaharilik tuututamine jätkus, autojuht ei kavatsenudki kiirendada. Vahest on ikkagi tegu inimesega, kes mind teab, kõhklesin.

Asja uurimiseks ületasin sõidutee. Siis seletas silm päris selgelt, et tegu oli võõraga. Ja oleks see tundmatu olnud sõbraliku näoga, kaugel sellest. Terav pilk silmapiirile kinnitatud, pigistas ta kahe käega rooli, ütlemata sõnagi.

Väristasin õlgu. Kes ei teaks hirmujutte tüdrukutest, kes on istunud võõrasse autosse ja siis kadunuks jäänud. Aga näe, ikka lasin end peaaegu “ära rääkida”. Viipasin juhile käega, et sõitku edasi. Masin veereski üle ristmiku, ent peatus seal taas ja uuesti kostis signaal.

Selle ajaga jõudsin lipsata oma hoovi, kus õnneks kõndis teisigi inimesi. Helistada politseisse? Jah, aga mida ma osanuks rääkida? “Tere, mulle tundus, et üks rohelise sõiduauto juht käitus kummaliselt. Ei, ma ei näinud auto numbrit. Ei, ma ei tea öelda sõiduki marki.” Tegemata see kõne jäigi, sest tundus tühi tülitamine olevat.

Seiksed lood. Et takkajärgi targemaks saada, võiks õigupoolest mõne tuttavama politseiniku käest uurida, kuidas nemad soovitanuks neis olukordades käituda. Millal küsida abi ja millal jätta hädaabinumber siiski valimata?

Mida oleksid teinud Sina..?

Turvalist päeva Sulle igal juhul!
Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 18 korda, sh täna 1)